It's always rainy in Cambridge

Hei-hei,

Kirjutan endast kui Käkust, sest see on lihtsam (Elin Madli on liiga ametlik alter ego) ja kohati kolmandas isiksuses, sest see on samuti lihtsam. 

Selleks, et alustada algusest, tuleb rännata aega, mil Anni-Brit astus Tartu Ülikooli ja sattus mingisse suvalisse meililisti. Sinna sai ta 4 aastat hiljem eriti laisalt edastatud tööpakkumise meili, mille ta edastas mulle. Peale kahtlemist ja jonnimist saatsin ma meili, mis oli kuus lauset pikk, sellele järgnes 4 päeva hiljem skype kõne ja päev hiljem meil sisuga "millal alustad?". Sest saada (erialasele) tööle välismaale on oluliselt lihtsam kui Eestisse. 

9 päeva hiljem istusin bussile Riiga, kus nautisin eriti sooja vastuvõttu ja hellitamist ning pühapäeval istusin lennukile ja lend Stansteadi algas. 
UKs on kõik toredad. Alustades tädist lennujaamas, kes ütles mulle, kust ma saan osta bussipileti Cambridge lõpetades mu majakaaslastega.

Bussijaamast võttis mu peale August, kes on ilmselt üks kõige lahkemaid ja toredamaid inimesi. Sest kes teine võtab oma koju elama suvalise ida-eurooplase, kellega ta pole kohtunud ja teab ainult nii palju, et ta tuttava tuttav nägi mu hädapalvet tumblris ja otsustas aidata. Ma tean, et ma ise ei teeks nii. Ta elas täiega lahedas majas - ma küll ise ei tahaks seal elada, aga see oli maja, millel oli iseloomu. Siin on väga levinud paarismajad, me elasime ühes pooles, kus esimesel korrusel oli kolm tuba + köök + wc + kaks Harry Potteri konkut (kuigi nemad otsustasid seal laste kasvatamise asemel hoida toitu ja ruuterit), teisel korrusel oli kolm tuba ja vannituba. Minu tuba oli kohe trepist üles ja see oli väga valge. Majas elas kaks kassi, kelle nimed ma unustasin enne, kui ma neid kuulsingi, aga see ei takistanud mind igapäev neid armastusega lämmatamast (see kestis umbes 5 sekundit, sest siis toimus põgenemine). 

Kui jäi mulje, et kui on nii palju tube, siis järelikult oli suur elamine, siis see on vale mulje. Tegelikult olid kõik ruumid üsna pisikesed. Järgmise maja kaugus oli 5-10 meetrit. Ma sain oma aknast jälgida naabrite kööki (nagu koduski), mingi tüdruku tuba, vannituba ja mingit tuba, kus olid enamasti kardinad ees. Ehk siis tegevust oli. 

Kodu lähedal pesitses COOPi pood ja mul oli kahju, et ma kõik oma kliendikaardid olin rahakotist eemaldanud. Oleks ju vahva olnud, kui säästukaardiga oleks saanud allahindlust ühes halva valikuga kallis väikeses poes. Nende kartulisalat tekitas mulle ilmselt trauma pikaks ajaks - neljaks lõigatud kartul ja vahustatud majonees. 

Tööle minek on vahva ja ärevust tekitav. Instituut asub 10 miili linnast välja ning instituudi poolt on suured bussid, mis sõidavad läbi linna ja kindlates kohtades korjavad töötajad peale. Mulle unustas HR töötaja saata bussi graafiku, aga õnneks üks majakaaslase sõbrants töötab ka seal ja rääkis, kuidas asi toimub ja mis kell peab peatuses olema. Tulles mandrilt, jalutasin ma alguses valele poole teed peatusesse. Kui ma olin tükk aega üksi peatuses seisnud ja teisele poole tekkis pikk järjekord otsustasin üle tee vales kohas joosta (siiani ekstreemne minu jaoks, sest ma ei taju ära, kuhu poole vaadata ja seega tõmblen nii palju, et pea käib ringi lõpuks). Küsisin inimestelt, et kas siit käib Sangeri buss, mille peale vastati et jah, näe see buss seal. Seejärel oli aeg demonstreerida oma matslike kombeid ja mitte teada, et siin on tavaks seista bussipeatuses pikas järjekorras, et siis hanereas bussile minna, mis on tegelikult kultuurne ja aus, sest kui buss on täis ja viimasena tulid, siis ise oled süüdi, et maha jääd (Tartus oleks hommikuti üsna kasulik).
See ärevust tekitav osa on see, et hommikul sõidab ainut üks buss ja kui maha jääd, siis on jama. Tegelikult ma ei tea, mis siis on ja ma loodan, et ma ei saa teada ka, kuigi ideeliselt peab vist helistama instituudi turvadele ja siis nad kuidagi korraldavad su kohale jõudmise. Variandid on veel jalgratas (mida mul ei ole), millega väntab umbes 1,5 tundi või linnaliinibuss, millega sõidab ka üle tunni aja.
Bussid lähevad hommikuti mõõdukalt täis ja siis nagu sipelgad sibavad kõik oma majja, kui kohale jõuame. Linnak koosneb mitmest hoonest, mina olen käinud ainult neljas, aga lisaks on seal veel Euroopa Bioinformaatika keskus, konverentsihoone, lastehoid ja see kõik asub looduskaitsealal/selle ääres, seega on tavaline näha linnakus kõiksugu veelinde (mina olen näinud hanesid ja parte), väidetavalt vudivad ka jänesed seal ringi.
Töö on tore ja huvitav ja see võib olla ehk üllatav, aga siin ei äga laborid raha puuduse all ja asjade tellimine võtab mõni minut ning kätte saad järgmine päev, halvimal juhul nädala jooksul. Ja kõige parem on see, et mina ei pea midagi tellima - ma ainult saan, mida tahan (ehk ühe pipett-reha).

Kolmapäeval käisin õhtusöögil ja sain teada, et linnakus töötab 7 eestlast ja nendest kolm on Miina Härmast ja kaks Reaalist. Paari eestlast olen veel näinud, Reaal ja HTG olid esindatud - vist lõpuks hakab keskkooli valik rolli mängima mu elus (lol no). 

Neljapäeval kolisin - nüüd mul on täitsa päris koht. Maja suurim miinus on ventilatsiooni puudumine, süüa tehes tuleb teha välisuks lahti (ja mitte ainult sellepärast, et kõik põleb kui ma süüa teen) ja toas on ka koguaeg 0 õhku, aga see saab lahendatud akna avamisega. Kui enne elasin paarismajas, siis siin on 4 elamut ühes suures majas (selle nimi on vist ridaelamu). Meie elame keskel, seega lisaks korterikaaslastele saan ka naabrite liikumisi kuulata. Kui sisse tulla, siis on kohe vasakut kätt väike köök, mis on ikka suurem kui ühikas ja meil on ahi, gaasipliit ja mikrokas. Köögist on suur aken elutuppa, kus on diivan, kaks tugitooli ja telekas, mis töötab üllatavalt tihti. Elutoast on uks aeda, mis on natuke väiksem kui ühikatuba või sama suur. Aias on väike kuur ka, kus saab rattaid hoida. Kui eesuksest sisse tulla, siis on kohe trepp üles ja üleval on kolm tuba + vannituba. Minu tuba on ainsana suunaga tänava poole, mul on suur voodi, kapp ja väike kummut. 
Elan siin kahe poisiga, Rob on 31 ja Will 25. Mõlemad on täiega toredad. Rob töötab mingis tehases inimesena, kes kirjutab asjadele manuaale, Will töötab kohvipoes, sest peale oma PhD kätte saamist selgus, et ta täpselt ei tea, mida oma eluga teha. Oleme korra väljas käinud pubis, mis on umbes 5 minutiline jalutuskäik kodust. Teel sinna nägin palju lehmi, sest siin on väga tavaline pidada lehmi linnas. Siin on palju parke ka, niiet natuke kesklinnast eemale ja lehmad hoolitsevad ise muru niitmise eest. See nädalavahetus tegi Will süüa ja mina Vana Tallinna kokteile ja proovisin neile mingeid asju eesti keeles õpetada. See oli kõigi jaoks naljakas, sest nende meelest on eesti keel veider ja minu meelest on täiega naljakas, kuidas nad proovivad ikka inglise päraselt asju öelda, näiteks koogel-moogelist sai güügl-müügl.

Eelmine pühapäev käisin tööandja juures grillimas ja seal olid inimesed instituudist + tuttavad eestlased, niiet sai praktiseerida mõlemat keelt. Üks paar võttis kaasa ka oma kassi, kelle nimi oli Miška ja kes käis traksidega ringi ning 2,5 kuused kassipojad Tesla ja Wolfram. Nad kompenseerisid täielikult selle, et pidu asus umbes 7-8 miili linnast väljas. 

Teisipäeval käisin jalgpalli mängimas. Seltskonna leidsin saidilt meetup.com, mis on siin suhteliselt populaarne. Kunstmurul linna teises otsas 12 inimest. Sinna minnes eksisin umbes kolm korda ära, esimene kord tulenes sellest, et ma tulin bussilt liiga vara maha ja kõndisin valest tänavast otse. Mul on nüüd kohalik SIM kaart ka, aga see nett, mida mulle pakutakse sellega, on kohutav ja seega oli lihtsam kõndida mingisse pubisse ja öelda baarmenile, et ma olen eksinud. Üks mees ja naine kuulsid seda ja küsisid, kuhu mul on vaja minna ja kuna mul ei jää enam üldse ükski kohanimi meelde, siis mees pistis mulle oma iphone pihku ja ütles, et vaata järele. Sain õige suuna kätte ja liikusin vapralt siis kohta, kus pidi mäng toimuma, kuid aadress oli valesti sisestatud. Leidsn isegi ühe platsi, kus olid väravad ka, aga kaks inimest jalutasid oma koeri seal ja ma hakkasin hiljaks jääma. Vantsisin mingi maa tagasi ja lõpuks leidsin ühe suhtelielt väikse väljaku kus oli 9 inimest ehk siis oma pundi. Nagu ikka, siis oli tegemist situatsiooniga "Käku ja mehed", aga mängida oli väga lõbus. Elin on siin võõras nimi ja hääldatakse natuke teisiti ka. Kandsin fauna särki, aga see ei olnud nende jaoks kasulik, sest suhkruorav on veel palju raskem öelda ja nad ei teadnud, mis loom on sugar glider, seega ma proovisin neile seletada ja nad arvasid, et see on täiega hea mängija nimi. 
Mängijate tase oli seinast seina, mõni ei olnud 20 aastat mänginud, mõni teine ei ole viimasel ajal trennis ilmselt käinud ainult sellepärast, et on ka väga hiljuti alles siia kolinud. Pärast mängu sain autoga koju ka, sest üks tüüp ütles, et tal pole kiiret ja võib kül peaaegu teise linna otsa sõita. Ehk inimesed on väga sõbralikud ja mul läheb täiega hästi siin.

Ma olen natuke jalutamas käinud ja pilte ka teinud, ma lisan mõne kommentaariga need siia. 

Jehoova tunnistajad leiavad mu igas linnas ja alati, kuigi siin leidsin mina nemad enne. Asub mu kodust umbes 200 meetri kaugusel. Aga siin ma olen reaalselt näinud inimesi sisenemas ka sinna.

Suvaline burksiputka, kuhu on joonistatud peale Shreki tegelased. Pole seda küll avatuna näinud, aga ikka on naljakas.

House of Friends on tegelikult lihtsalt mingi kiriku nimi. Ma olin natuke pettunud. 

Tegemist on maailma ühe kalleima kellaga.

Elavad jõe ääres, inimesed neid ei huvita.

See on täiesti suvaline leid, aga kesklinnas mingis suvalises rentslis oli lihtsalt üks lauatelefon. 

Siin tegutseb mingi luige kamp, mina olen kõige rohkem näinud  korraga 15, aga olen kuulnud, et öösel on neid 30-50 ja see pidi väga õudne olema, eriti kui oled purjus. Rob rääkis, et kunagi oli olnud üks eriti õel luik, kes oli koguaeg inimesi rünnanud, siis ta püüti kinni, kärbiti tiibu natuke ja viidi mitu miili linnast eemale elama, et ta enam ei saaks rünnata kedagi.
Tööl on meil maja ümber väike bassein ja eelmine nädal oli seal part koos 9 pojaga, see oli nii armas ja linnaku suursündmus, sest inimesed said meile, et palun ärge minge neid puutuma ja kui nad jalutavad, siis laske neil rahus minna. 

Ilmselt kõige cambridgilikum asi peale õppimise on puntimine. Puntimine on paadisõit, kuid aeru/mõla asemel on sul üks eriti pikk metallvarras, millega sa lükkad end edasi. Me sõitsime Grantchesterisse, mis asub mõni miil eemal Cambridgest ning seal on kõige suurem Nobeli preemiate arv inimese kohta. Pildil on esindatud minu kollektiiv - taga on itaallane Luca, kes on juhendaja laboris, tema kõrval istub Doris, kes on teine eestlane, rohelise jopega on Gemma, kes on šoti PhD tudeng ja tegelikult enam ei ole meie laboris. Edasi on inimesed, kes toimetavad arvuti poolega. Felicity on Austraaliast, ees istub Izaak, kes on ainus kohalik, aga ta käib alles keskkoolis ja ka enam ei tööta meil ja kõige dramaatilisemas asendis on grupi liider Leopold. Ehk siis me oleme väga rahvusvaheline tiim. (Pildi tegi suvaline möödasõitev punt (pun intended)). 

Brexitist nii palju, et Cambridge hääletas sisse jäämise poolt, seega pettumus on suur nii tööl kui kodus. Liikleb ka mingi petitsioon, kuhu on kogunenud üle kahe miljoni allkirja, et teha uus referendum, sest inimesed on ju rumalad ja nii mõnigi on internetis öelnud, et ma hääletasin välja astumise poolt, sest ma tundsn sotsiaalset survet/ma ei teadnud, mida ma teen/ma ei uskunud, et mu hääl loeb, aga kui ma saaksin nüüd uuesti hääletada, siis ma hääletaksin jäämise poolt. Suht õudne, et inimesed on ikka igal pool nii rumalad, mitte ainult delfi kommentaariumis. 

Aga võtke kõik skype peale, ma teen rääkides palju vähem kirjavigu ja edastan sõnumeid kiiremini ja jõudsamalt kui siin. 

Adidas