Thursday, 19 October 2017

Ice to meet You: Islandi lambad

Halló!

Selleks, et (taaskordselt) alustada algusest, peab rändama tagasi augustisse, mil kaks paberite järgi täiskasvanut inimest otsustasid, et võiks kuhugi reisile minna. Ühe päeva jagu sai niisama suvaliselt kohti pakutud ja nalju tehtud ning järgmine päev oli Wizz Airi sooduskampaania ja suure põdemise ja kahtlemisega sai ostetud edasi-tagasi piletid Riiast Reykjaviki. Õnneks või kahjuks ei uurinud me ei ilma ega ühegi muu asja hinda Islandil, nii et juba tund aega pärast piletite ostmist ma natuke kahetsesin. Samas kui asju kunagi spontaanselt ei tee, siis on elu ka igav.

Reisi esimese päevani oli natuke alla kuu aega ja meie ainus plaan oli, et teeme saarele ikka ringi peale. Mis selle ringi peale jääma peaks, kus magada saab ja mida süüa olid kolmandajärgulised. Umbes 2 nädalat enne reisi hakkasime nende asjade peale mõtlema, kusjuures ööbimise puhul panustasime Couchsurfimise peale, mis oli suur viga. Enamus ei vastanud üldse midagi ja umbes kolm inimest ütlesid ei. Ma ei saa öelda, et ma väga solvunud olin, sest ma pole ise ka veel kedagi vastu võtnud, aga seda "ei" nuppu pole raske vajutada. Seega jäi ööbimise variantideks paar Airbnb'd, globaalsed eestlased ja meie rendiauto.
Marsruudi jaoks spikerdasime ja see sai paika umbes üks päev enne lendu, sest enne puudus motivatsioon sellega tegeleda. Meie eeskujudeks olid üks blogi, üks redditi postitus ja kaks raamatut - "Top 10 Island" ja "Lonely planet: Iceland's ringroad road trips".
Meie kaart ja marsruut tuli umbkaudu selline:

Ma edasi dokumenteerin päevade kaupa

20. september ehk päev 0
Läbi Pärnu lohiseva sõitis bussike, vaid ühe rehvi ehmatusega kohale jõudsime. Loo peakangelased kasutasid seda aega, et multikaid vaadata, mida Lux Ekspress pakkus. Riia bussijaamast lennujaama vahele jäi üks söömispaus ja me arvasime, et me saame ilma kaarti vaatamata ka õigesse kohta jõutud. Ei saanud, minu enesekindlal sammul kõndisime kõigepealt 15 minutit vales suunas ja siis pöörasime otsa ringi.
Kuidas Riias ühistranspordi piletid töötavad, ma täiesti kindel ei ole, aga mina ostsin need putkast ja sain kuidagi eriti odavalt. Mu kaks hüpoteesi on, et putkast on odavam kui masinast või et ma nägin nii laps välja, et sain kooliõpilase piletid. Igatahes sobis meile.
Lennukis oli kerge turbulents ning targemad ostsid lennukist süüa ka, sest nad teadsid, et järgmine nädal aega sa käid poes ja ütled vaid "Island kui kallis".
Reykjaviki lennujaamast võtsime firmast Budget  rendiauto, milleks oli Volkswagen Polo. Tuntud suur ja võimas auto.


Kui autovõtmed kätte saime, pidime seda parklasse otsima minema. See oli maksimaalselt 5 minutiline jalutuskäik - täpselt paras aeg, et teada saada, mis tunne on, kui vihm horisontaalselt sajab ja kui vähe aega on vaja, et riided märjaks saaks. Lisaks olid autol paar kriimustust ja aknas täke, mille me pidime üles otsima. Täkke leidsime, kuid 7 päeva jooksul ei suutnud mina neid kraapse üles leida.

Esimese öö veetsime Airbnbs, mis oli kõige odavam voodiga öömaja, mis meil oli ja Airbnb sõnul haruldane leid. 10 minutit kesklinnast kahe voodiga väike tuba kellegi esimesel/keldrikorrusel. Kogu meie Reykjaviki avastamine jäigi esimesse üsna külma, väga pimedasse ja kohati vihmasesse öösse. Praegu on ajavahe Eestiga 3 tundi, nii et seal ei olnudki tegelikult kell väga palju. Islandil kella ei keerata, varsti on ajavahe ainult 2 tundi.


Võõra hosteli sissepääs



Päev 1 ehk kuldne ring
Seiklus ehk mõõdukas improviseerimine võis alata. Esmalt veel päevavalges pilguheit Reykjaviki suurimale vaatamisväärsusele Hallgrimskirkjale.

Vaade tornist oli täis uhkust


Üks nõuanne, mida olime eelnevalt internetist lugenud, oli et kaasa tasub võtta veepudel, sest poes on kõik väga kallis ja kraani- ning allikavesi on head joodavad. Ma tunnen kaasa inimestele, kes kirjutasid, et kraanivesi on joodav, sest neil tuleb vist kraanist puhas kanalisatsioon välja. Ilmselt see vesi tervisele kahjulik ei ole, aga see on kõik nii väävline ja meenutas hästi vedela muna joomist.
Kuigi seda oleks võinud eeldada, siis Island on ikkagi heaolu maa ja poed tehakse lahti alles hilja ehk siis 10-11. Meie plaan hommikul käia poes ja krabada kaasa suur pudel vett ja süüa ebaõnnestusid, kuigi mingist bensukast saime umbes 4-5€ eest 2l maitsestatud vett. Maitsestatud, sest tavalist ei olnud.


Aimduse, milline ilm umbes oli, võiks anda fakt, et ajaks, kui olime lõpetanud suletud poodide jahtimise ja linnast välja jõudsime, olime näinud vikerkaart juba kolm korda.

þingvelliri rahvuspark
Meie esimene selle päeva ametlik peatuspaik. Rahvuspark on kuulus mitmel põhjusel: esiteks aastal 930 panid viikingid seal aluse oma demokraatlikule parlamendile Alþing, teiseks seal puutuvad Põhja-Ameerika ja Euraasia tektoonilised plaadid, tehniliselt olime seni olnud Ameerikas. Kolmandaks oli seal pisike küla, kus on elanud Taani kuningas ning suvitanud Islandi peaministrid. Teine põhjus on tekitanud sinna põneva maastiku, miks ilmselt see kogunemiskohaks kunagi sai.
Rahvusparki kuulub ka Islandi suurim järv ja me nägime seal kalu. Sildade juures olid sildid, mis palusid, et kaladest ei tehtaks pilti nii, et kaamera vees oleks. Ma arvan, et see oli pigem inimeste kui kalade kaitseks, sest ma olen küll oma elu kalal käinud, aga selliseid koletisi ma enne näinud ei ole.


Külas on 4 maja, kirik ja surnuaed. Kas on üldse veel midagi vaja?

Bokeh



Fototõestus, et meie käigust on ka videotõestus

Raba tunne tekkis

Eemal paistab "seaduse kalju/kivi"

No vaadake neid kalu!



Haukaldur
Teine vaatamisväärsus olid geisrid. Nägime kõikide geisrite isa Geysirit, mis ei ole enam aastast 1916 iseseisvalt pursanud (vanade meeste värk). Turistide rõõmuks asub selle kõrval aga Strokkur, mis on geiser, mis purskab vähemalt korra 10 minuti jooksul ligikaudu 20 meetri kõrgusele. Me nägime selle purskamist erinevalt distantsilt vähemalt 5 korda. Isegi kui sa seda ei näinud, siis kuulised seda rahva reaktsioonist, mis meenutas seda, kui hülged või delfiinid pallidega mängivad - natuke saad märjaks ja rahvas kilkab ja plaksutab.
Meile oli lubatud ka mullitavaid mudaauke, mida me kohapealt ei suutnud leida ja läksime mööda matkarada otsima. Matkarada läks mäe otsa ning saime esimest, aga mitte viimast korda aru, kui halb on meie füüsiline vorm. Mudaauke ei leidnud, kuid geisritest teisel pool mäge oli väike küla. Ilmselt nende ninasõõrmed on juba täiesti tuimad munale/väävlile.


See on videol ägedam, aga kes see jaksab töödelda neid? 

Mälestuskivi haisule

Kuningaallikas

Strokkur mäe otsast (õnneks ei jää hingeldamine pildilt kuulda)


Gullfoss
Esimene õppetund islandi keelest - kui on kaks L-tähte kõrvuti, siis sa ei ütle neid välja. Seda me muidugi ei teadnud ja ilmselt enamus turiste ütleb seda omamoodi valesti. Gullfoss on kuulus, sest see on kaheastmeline kosk ehk vesi voolab ühest kosest alla, siis pöörab 90 kraadi ja voolab järgmiselt astmest alla.




Skálholt
Väike külake tee peal, millest me sõitsime alguses mööda. Nimelt mina olin kaardilugeja, aga kui sul on vaja teha autoaknast pilti sõidukist, mis on maasturi ja traktori armulaps, siis jäävad mõned teeotsad märkamata. Külas endas oli vaid kirik, külalistemaja ja umbes 3 maja.  See ei takistanud ühel autol ikka üle kahe parkimiskoha parkida



Märgatud Islandil
Kerið
Suur ja ilus kraater, mis on vett täis. Kraater ise on punane, vesi on helesinine. Raha küsimine on populaarne, et saaks teha ringi peale ja paar pilti. Kuna Islandil on flooraga probleeme, siis tähistatud radadest kõrvale astuda ei tohi.

Kas meil oli vaja üle ääre jalgu kõlgutada, isegi kui seda pildilt aru pole saada?
Võib-olla

Kas edevuse pärast jäime vihma kätte? Võib-olla


Hellisheiði elektrijaam
Tegelikult me ei läinud sinna, aga sellest teisel pool mäge olid spontaansed suitsevad alad, mida tuli uurida ja sealt me leidsimegi endale podisevad mudaaugud ja võimsa lõhnaelamuse. Mu valged tossud hindasid seda pruuni pori, mis kõikjal oli.
Sõitsime elektrijaama eest mööda ka, aga see oli juba kaks tundi kinni olnud.





Selfoss
Kämping. Leidsime poe ka. Teel olime proovinud veel ühes poes käia, aga see oli juba 18.30 kinni pandud. Inimesed on Islandil vist head planeerijad. Aga rääkides ööbimiset, siis seal oli üks ühisruum, kus oli kolm pliiti, mikrolaineahi ja kraanikauss. Siis saime päriselt aru, kui vähe ettevalmistunud me oleme, sest meil polnud tasse, nuge-kahvleid ega taldrikuid. Õnneks saime poest skyri ostes väiksed plastmasslusikad kaasa, mis olid elupäästjad. Õhtusöögiks olid külmad nagitsad ja mingi asi, mis teeskles, et ta on tuunikalasalat, mis pigem meenutas tuunikala-majoneesi smuutit.

Kaks itsitavat 12-aastast poes

Videopäevik

Söömine oli üldse üks nali, kõik terviseblogijad/toitujad oleks peale reisi neljandat tundi ilmselt loobunud, sest oma kaloreid püüdsime proteiini- ja müslibatoonidest, kommidest ja viimastest Selverist ostetud saiakestest.

Päev 2 
Paljud blogid, raamatud ja muud juhised ringtee sõitmiseks panevad esimese ja teise päeva kokku, aga meie tegime need eraldi. Hommikul tundus, et aega on see päev metsikult ja küll me jõuame käia poes ja söömas ja veel mõned asjad. See oli (mitte viimast korda) vaja oleva aja väga valesti hindamine.
Alustasime kahe külaga ranniku ääres, kus me autost isegi välja ei tulnud, sest õues sadas ja seal polnud midagi, mis oleks vajanud lähemat uurimist. Külade nimed olid Stokkseyri ja Eyrarbakki.
Edasi sõites jäi tee peale asula nimega Hella. Seal oli pood, kus sai toiduvarusid täiendatud küpsiste ja energiajoogiga, sest mis on vabastavam kui ise enda söömise eest vastutada.

Hella cool

Hvolsvöllur
Taaskordne väike asula, mis on kuulus kahe muuseumi tõttu: üks neist on laava keskus, kus saad teada kõike laava ja vulkaanide kohta, aga sissepääs on natuke üle 20€. Teine muuseum on saaga muuseum. Seal on natuke juttu, kuidas viikingid Islandil elasid ja seejärel kirjeldus ühest islandi saagast ehk nende muistendist. Tegelasi on seal palju ja nimed keerulised, kuid üldjoontes saime siiski teada, millest see konkreetne saaga oli. Tundsin, et sealt oldi inspiratsiooni ammutatud ka Troonide mängu kirjutamiseks.

Lisaks tegutses seal huviring, kus tikiti saaga sisu ümber


Seljalandsfoss
Antud kose vesi pärineb kõigile tuntud Eyjafjallajökulli jäämütsilt. Tegelikult on kosk aga popp sellepärast, et kose tagant saab läbi jalutada, eriti kui sa ei hooli märgadest pükstest. Antud kosest paarsada meetrit eemal on veel üks kosk, mille teeb eriliseks selle ligipääsemine. Eemalt on näha kose ülemist otsa, kuid enamus jääb mäe taha. Selleks, et kõike näha, peab minema jalgupidi vette ja läbi käigu, mis meenutab natuke koobast, või ronima ise mäe otsa, kuigi see ei ole ülearu lihtne. Me valisime teise variandi, sest läbimärjad jalanõud olid tulevikuteema.





Kas me oleks ilma selle märgita üldse ronima hakanud? Vaevalt

Palju rõõmu väikesest pahandusest
Vahetult pärast ronimise lõppu hakkas rahet sadama. Mainin ära, et seal oli väga mudane ja libe ja minu tossud on nii sisse- ja ärakantud, et neil puudub igasugune muster. Enamus energiat läks lihtsalt püsti püsimisele ja kuna mu kasv jäi pidama, kui olin saavutanud Eesti keskmise, siis ise ma sinna üles poleks saanud ka ja Erko pidi mind vahepeal endale järgi tirima.

Skógafoss
Foss tähendab juga. Me nägime neid nii palju. Antud kose kõrval algab Fimmvörðuhálsi matkarada, mis on üks populaarsemaid Islandil, sest see on 25 km pikk ehk tehtav 1-2 päevaga ning see läheb kahe liustiku vahelt läbi. Ka meie mõtlesime millalgi augustis sellest matkast , aga õnneks meie suutmatus midagi teha ja planeerida rikkus selle plaani ja päriselt käisime oma rajast umbes kilomeetri ühes suunas ja siis tagasi.







Sólheimasanduri lennukivrakk
Aastal 1973 kukkus ameeriklaste lennuk alla ja sinna see jäi. Nüüdseks on see üks kuulsamaid vaatamisväärsusi. Vanasti sai autoga kohale sõita, kuid nüüd peab matkama 4 km, et sinna jõuda. 4 km on piisav pikkus, et saada nii tuult, vihma kui ka päikest. Sinna jalutades oli ilm eriti kole ja ma tundsin, et mind ei huvitagi see lennuk nii väga, aga tagasi saime ilusa ilmaga, kuigi lõpus tegime juba kiiremaid samme, et mitte uuesti märjaks saada.
Lennuki juures oli palju turiste ja eks osad premeerisid end sellega, et olid igas asendis lennuki peal ja lasid endast teha pilti iga nurga alt. Neile, kes tulid ainult lennukit pildistama, see et seal mingi suvakas peal on, kindlasti preemiana ei tundunud.



Romantiline
Sólheimajökull liustik
Selleks ajaks kui me liustikuni jõudsime, oli kell juba seitse hämarduv. Ega me läksimegi sinna ainult selleks, et näha hunnikut jääd, sest sellele jalutama pääseb vaid erivarustuse ja kindlate tuuridega. Kui sul pole ei aega ega raha, siis vaatad eemalt ja kujutad ette, kuidas see olla võiks. Nägime seal silti, kus oli kirjas, et ära siit edasi mine, kui sa ei ole oma grupiga koos. Meil polnud mingit gruppi, aga kõndisime ikka kuni järgmise keelava sildini.

Ajalehe pealkiri plakatil, tõsine värk


Vík í Mýrdal
Tegelikult oli meil veel kohti plaanis selleks päevaks, aga hommikune venitamine maksis kätte ja liustikult tagasi jõudes oli juba pime. Suundusime järgmisesse kämpingu kohta, mis oli ise väga pisike, kuid väga populaarne. Sees käisime vaid raha maksmas ja 5 minutiks wifis, ülejäänud aja olime autos, sest seal oli ruumi istuda ja soe. Õhtusöögiks olid kananagitsad ja pakk doritosid.

5*-hotell toob ikka naeratuse näole
Päev 3 ehk lõunarannik
Öösel hakkas sadama ja tuul tõusis, mingi hetk näitas telefon tuule kiiruseks 90 km/h. Päriselus tähendab see seda, et kuigi kõik su asjad on autos ja autos magab kaks inimest, siis auto rapub koha peal.
Enne esimesse kohta minekut jäi tee peale parkimisala ja kuna üks buss, mida me jälitasime, keeras sinna sisse, siis pidime meie ka. Seal sai mööda väikest rada (umbes 60m) kivide peal ringi hüpata ja see oli piisav aeg, et riided märjaks saaks.

The ground is lava


Fjaðrárgljúfur
Tegemist on kanjoniga, mis on umbes 100m sügav ja 2 km pikk. Terve hommik oli sadanud ja mul olid eelmisest päevast tossud märjad, seega ma olin enda meelest kaval ja panin kilekotid jalga, et natuke pikendada kuivade sokkide kandmise aega. Kuna aga sadanud oli juba tükk aega ja kanjonit ümbritses midagi rohumaa laadset, siis tänu vihmale ja turistidele oli seal ainult mudaväli, vähemalt seal, kus võis jalutada. Edasi-tagasi käimise jooksul kukkusin vist 6 korda. Umbes 45-60 minut jooksul, mis me väljas olime, uppus mu telefon kilejope taskusse ära ja ülejäänud reisi olin ilma telefonita (see oli väga vabastav).




Selle selfie tegemiseks pidi seisma järjekorras ja terve aeg peksis vihm näkku
Puudega kaasnevad ohud
Kirkjubæjarklaustur
Väike asula, kus on kolm asja, mida raamatud soovitavad vaadata. Esimesena vaatasime meie Systrafossi, mis on kaks paralleelselt kulgevat juga, teine on Systravatn, mis on järveke, kus omal ajal käisid nunnad suplemas ja kolmas on Kirkjugólf, mis on looduslikult tekkinud basaldist sammastest plats, aga näeb natuke välja nagu kirikupõhi. Usk mängib üldse selles külas tugevat rolli ning on legendid nii jutlusega vulkaani peatamisest kui ka pahelistest nunnadest.




Tuul oli nii tugev, et pool juga puhus tuul ära enne kui see langema jõudis hakata
Dverghamrar
Kiire vahepeatus basaldi kuhilate juures. Rahvajuttude järgi on tegemist päkapikkude koduga.



Taustal õel päkapikk
Skaftafell
Kõige populaarsem koht Vatnajökulli rahvuspargis. Nagu ikka tuli parkimise eest maksta ja saime teada, et keegi on juba selle rendiautoga seal käinud (mitte, et see väga üllatav oleks olnud). Seal on mitmed matkarajad, kuid peamine vaatamisväärsus on Svartifoss ehk must juga. Ka sellel matkarajal sadas terve aeg, kuid nüüd oli juba nii märg olla, et lõpuks ma ei näinudki vaeva, et lompidest ümber käia või üle hüpata, sest sisse astumine ei muutnud enam midagi. Nägime ka ühte matkajat, kes kõndis plätudega. Kose juurest ronisime veel ühe künka otsa, kus oli päiksekell, millest oli meile nii palju kasu, et seal oli vist kõige tugevam tuul, mille käes ma olen olnud, ja sealt sai kinni hoida, et ma minema ei lendaks.





Fjallsarlon
Tegemist on liustiku laguuniga (tänks Google Translate), mis tähendab, et järves ujuvad ringi jääkamakad. Meil oli juba mõõdukalt kiire, seega seal me parkisime auto ja lihtsalt jooksime järve äärde ja pärast tulime eriti kiirel sammul tagasi.

Jökulsárlón
Sammuti liustiku järv, kuid oluliselt kuulsam kui eelmine, sest see on suurem ja seal ujuvad hülged.  Need jääkamakad võivad seal ujuda kuni 5-aastat, mis on põhjendus, millega ma seletasin endale nende erinevaid värve, aga tegelikku põhjust ma ei tea.

Värise Titanic!
What's cooler than being cool? 

See on hüljes


Seal samas oli ka rand, kus oli must liiv ja suured jääkristallid. Kui laine lõi jää peale, käis mõnus krõbisemise hääl, kohe tuli kokteilide isu.


Hali
Väike asula tee peal, mis on silmapaistev oma muuseumi/restorani ühe seina poolest, sest see näeb välja nagu raamaturiiul. Kuna meil oli väga asjalik kaardilugeja, siis me sõitsime 3 km sellest mööda, enne kui saabus arusaam, et me oleme möödas ja peame tagasi pöörama.


Höfn í Hornafirði 
Meie viimane peatuspaik see päev, kus meil oli hostel. Ma ei tea, kuidas me oleks hakkama saanud, kui me oleks pidanud selle öö ka veetma kõikide oma märgade asjadega oma pisikeses autos. Retseptsioonis oli telefon, kus oli kirjas, et tõsta toru ja keegi tuleb. See vist helistas automaatselt adminnile koju, sest taustal oli palju hääli ja kutt jõudis paari minuti pärast kohale.
Höfnis käisime esimest korda söömas ka. Mina sõin pastat, mis maksis 20€ ja Erko võttis kala, mis oli 30€ ja need olid ühed odavaimad asjad menüüs. Enne kui sööma hakkasime, ütlesin ma, et tahaks sellist portsu, et kõht on nii täis pärast, et on paha olla. Mu soov täitus, see kokk vist vaatas mind ja arvas, et ma pole mitte kunagi süüa saanud. Sügav kauss oli ääreni täis ja juurikate ega vähiga ei olnud ka koonerdatud. Suure hädaga sõin pool kaussi ära, natuke andsin Erkole ja ülejäänud oli meie järgmise päeva lõuna.

Hosteli toolid, taustal kuivavad riided
Päev 4 ehk Ida-Island
Hostelis sai hommikusööki ja kohvi ning elu oli ilus. Hommikusöök oli teises majas ja oma tuppa naastes lõi märgade tossude hais peaaegu pikali. See on ime, et me selle öö üle elasime.

Stokksnes
Küla, mis sai kaardile, sest üks esimesi viikingeid, kes Islandile läks, otsustas seal randuda. Lisaks ehitati sinna aastal 2009 võtteplats, kus tehakse/tehti filmi viikingitest. 


Avastaja

Tegelikult oli pildistamine keelatud


See "kalju" on tegelikult maja, kuhu on peale ehitatud see kivilaadne toode


Püksid on eest täiesti märjad ja tagant kuivad, sest ilm on imeline
Edasi läksime mere äärde, sest kivid, must liiv, suured lained ja ookean. Tegelikult oli seal majakas ja NATO radar. Pärast kividel turnimist läksime ainult liivaga randa, kus ma pidin minema lainet katsuma, aga see hiilis mul eest ära mere poole. Ma ei viitsinud oodata, millal uus laine tuleb ning jooksin lainele järgi. Sahmerdades kaameraga ei pannud ma tähele, et laine naaseb ja vesi pühkis mul üle jalgade. Mu kuivad tossud olid nüüd märjad tossud vol 2 ja ülejäänud päeva käisin plätudega. Minu kiljumine ja meres jooksmine jäid video peale, aga staaroperaatorit minust vist siiski ei saa.




Banksy's got nothing on me

Too hetk ma kahetsesin kõige rohkem, et ma olin just suurelt kirjutanud, kust ma pärit olen
Djúpivogur
Väike küla, kus näha polnud eriti midagi, aga neil oli oma lennuväli. Lisaks on seal Islandi vanim sadam, mis on turistidele kasulik vaid seetõttu, et sealt on võimalik saada lähedalasuvale saarele. Lennuväljale sõites saime offroadida ehk siis hiilida tasa-tasa mööda kruusateed. Ma ütleks, et kui sa saarele ei lähe ja vetsu pole vaja minna, siis on tegemist kohaga, kus ei tasuks oma väärtuslikku aega raisata (vähemalt mitte septembris).

Stay classy
Berunes
Järgmine koht, mis oli ära märgitud meie piiblis ehk lonely planeti raamatus. Seal külas oli 4 maja, millest üks oli hostel ehk siis täiesti mitte märkimisväärne koht. Õnneks see oli ainult 100 meetrit suurest teest, aga ma tundsin end natuke petetult, et midagi nii igavat sinna raamatusse sai.

Breiðdalsvík
Järgmine küla, aga neil oli vähemalt pood ja hostel. Samuti tegelikult vabalt vahelejäetav koht, aga see oli ka tee peal, nii et ajakadu polnud suur.


Stöðvarfjörður
Seda kohta peetakse selle päeva ehk siis kagu-Islandi üheks parimaks peatumispaigaks, sest seal asub Petra kivimuuseum. Petra oli tädi, kes korjas terve oma elu mineraale ja see maja ja aed olid neid täis. Kõik esoteerikahuvilised peaksid värisema, sest nende kollektsioon ei saa iial nii võimsaks. Enamus kividest on pärit Islandilt ja omanik on need leidnud, mitte ostnud. Kohta peavad ta lapsed, nii et natuke oli kellegi koju sissetungimise tunne.






Egilsstaðir
Teel oma öömajja sõitsime läbi tunneli, mis läks läbi mäe. Pärast 5 km mäe sees olemist tuli päike välja ja me olime nii elevil ja õnnelikud nagu oleks terve elu keldris veetnud. Mitte ainult ei näinud me päikest, aga lõpuks ometi oli udu hajunud ja me nägime natuke rohkem kui teed. Eks see 4. päev oligi ilmselt üks igavamaid päevi, sest vaadata seal midagi nii väga ei ole. Sõidad vaid fjordide vahel üles-alla ja kui sa midagi ei näe, siis on veidi monotoonne. Muidugi sõltub inimesest, mõne jaoks oleks kindlasti hirmus/põnev olnud sõita mööda teed, kui ühel pool on mägi ja kohe teisel pool on meri.
Enne öömaja otsimist käisime veel kõrvallinnas Seyðisfjörðuris, mis on linnulennult väga lähedal (27 km), kuid asub teisel pool mäge. Kõigepealt sõitsime mäest üles, siis alla, nägime linna, sõitsime jälle üles ja alla. Ma pigem ei mõtle sellele, kaua sinna jala läheks. Seal käimine oli aga üks päeva parimaid ideid, sest me alustasime sõitu sinna koos päikseloojanguga, seega nägime ilusat värvide mängu ja linna nägemine videviku ajal orus oli lahe (amatööride kaamerale püüdmatu).

Mitut juga näed?

Take me home country roads

Siin ööbisime ühe kohaliku eestlase juures, kes rääkis meile nii Islandist, kohalikest, keelest kui teistest ränduritest. Lisaks valmistas ta meile kohalikku toitu, milleks oli lamba süda. Egilsstaðiris elab ligikaudu 4000 elanikku, ilmselt isegi vähem, aga Seyðisfjörður on sadamalinn, mis tähendab kruiisilaeva turiste. Kohati pidavat ette tulema, et turistid käivad poes ja teevad puhta töö ning kohalikele poes enam kaupa ei jagu. Kohalikud pidavat väga sõbralikud ja toredad olema, kuigi me seda ise kommenteerida ei saa, sest me kohtasime neid väga vähe. Me rääkisime oma reisist ja kus me juba käinud oleme ja kuhu lähme. Ilmselt läksid mitmed kohanimed häälduses kaduma, sest mina ütlen neid nii nagu loen, aga tegelikult islandi keel nii lihtne ei ole.
Eestlasi käib palju. Nii tema kui üks teine naine Reykjavikis on põhimõtteliselt eestlaste majakad, sest nad pakuvad ööbimist hea hinnaga, foorumites ning facebooki kommuunides levivad nende kontaktid, mille kaudu inimesed nad ise üles otsivad. Enamasti on kogemused positiivsed olnud ning oma reisi osavamalt planeerinud inimesed jäävad mitmeks ööks, mitte vaid üheks.

Päev 5 ehk teemantring
Minu siiras soovitus inimestele, kes plaanivad teha ringreisi - kui ei suuda otsustada, kus peaks rohkem ja kus vähem aega veetma, siis Mytvani järv on koht, kus olla kaks päeva. Me lihtsalt jooksime terve päev ja palju jäi seda tunnet, et tahaks kauem ja rohkem.
Mu teine soovitus on, et enne reisi tee oma kaamera korda. Meil on enamus päevast puudu mingi tehnilise jama tõttu, kuid õnneks sai Erko telefoniga klõpse tehtud ja meil on olemas värisevat videomaterjali.

Möðrudalur
Hommik algas esimese pika sirgega ehk lihtsalt 100km sõitu (ja the Killersi uue albumiga). Maastik oli jälle natuke teine, kui eelmine päev, päike paistis ning vihma polnud silmapiiril. Nimetatud külla sõitsime, sest (see oli meie raamatus) seal oli söögikoht, mis pakkus kleinasid ehk keerdus sõõrikuid. Kui olime suurelt maanteelt maha keeranud, siis natukese aja pärast me enam edasi sõita ei saanud. Tee oli paksult täis kitsi, kes ei olnud väga huvitatud sealt ära minemisest, aga aknast meelitamise ja signaaliga saime lõpuks tee vabaks.


Pilt ei jäädvusta kahe linnalapse rõõmukilkeid ega seda, et neid oli tegelikult palju rohkem
Dettifoss
Euroopa kõige võimsam juga, sest seal voolab enim vett ühes sekundis alla. See asub kanjonis ja 1 km eespool on teine juga Selfoss ja allavoolu asub Hafragilsfoss. Tee koseni kulges mööda auliku kruusateed ja lubatud kiirust 80km ei võtnud vist ükski auto seal välja, kui kellestki möödasõidu tegid olid juba kõva mees.
Minu jaoks naljakas oli parkimisplatsil asuv wc, kus oli silt, et palun ära raiska vett, sest siin on veevaene ala. Wc-st 100m eemal on suur silt, et tegemist on kõige veerohkema kosega Euroopas.

Kanjon
Dettifoss
Selfoss
Krafla
Krafla nimetus käib nii mäe, elektrijaama kui laavaväljade kohta, mis seal on. Mina kasutaks seda sõna pigem väävliaroomi kirjeldamiseks. Elektrijaamast sõitsime mööda, see nägi võimas välja, aga kuidas seal  saab töötada funktsioneeriva ninaga on omaette küsimus.
Esialgu käisime ringi laavaväljadel. Mustad kivid, kergelt sammaldunud ja kohati auravad alad.

Ringi kolades pind lainetas
Teine koht oli kraater Leirhnjúkur, mis on põhja vaste Keriðile, sarnane ilus sinine vesi.

Väävlist näkke täis
Hverir
Olenevalt lavastajast võib seda kutsuda kas kuu- või marsimaastikuks. Väga väikese ala peal on olemas nii mulksuvad mudaaugud kui haisvat auru pritsivad korstnad. Enamus kohtades, kus me käisime, olid ka matkarajad, mis ulatusid paarisajast meetrist kuni mitmete kilomeetriteni. Nagu ikka, oli aeg lihtsalt käest kadunud, aga tahtsime näha võimalikult palju. Kohe haisva ja sülgava ala taga on mägi, kuhu sai otsa ronida. Kaardilt vaadates tundus väike ja kiire ring. Muidugi me saime vastu näppe, sest selle künka otsa minev rada oli pisike, kehv ja järsk ning pärast me tulime ringiga alla ehk siis kiirest 20 minutilisest jalutuskäigus sai pooljooks, mis võttis ikka vähemalt 40 minutit.


Esiplaani haisev korsten, tagaplaanil ronitav küngas


Grjótagjá koobas
Kunagi oli tegemist loodusliku vanniga, aga siis oli maavärin ja veetemperatuur tõusis liiga kõrgeks. Nüüd on see langemas ja varsti normaalne ning ma usun, et kui seal poleks keelavaid silte, siis see oleks paksult rahvast täis. Põhjus, miks just see koobas nii kuulsaks on saanud viimase paari aasta jooksul on Troonide mäng. Nimetatud koopas murdis Jon Snow oma vannet, kui ta sinna Ygrittega läks. Olles seal koopas käinud, pidid antud tegelased väga loovad ja kuival olema, sest mingit mugavat kohta seal küll ei olnud.

Käega katsudes oli nagu vannivesi
Mývatn
See on järve nimi, aga nii kutsutakse vahel ka kogu ümbritsevat piirkonda, kuhu jäid meie järgmised külastuskohad. Järv ise on võimas ja ilus. Selle nimi eesti keeles on kärbse järv. Üks väheseid asju, millega meil vedas, oli putukate täielik puudumine. Suvisel ajal pidavat seal neid nii palju olema, et putukavõrguga mütsid on kõige võimsam aksessuaar, mis sul olla saab.
Järv on olnud ka Troonide mängus ning selle ääres paiknes metslaste laager.

Hverfjall
Esimene koht järve ääres oli peaaegu sümmeetriline kraater, kuhu tuli ronida 90m tõusu. See päev olime roninud juba nii mitu korda, et ma mõtlesin, et mu jalad jätavad mind maha. Kuna meil oli kiire ka, siis tuli põhimõtteliselt joosta. Nukker oli muidugi, et pingutad täiega ja siis saad tervelt 3 minutit ringi vaadata, enne kui pead uuesti alla tulema.
Islandi põhjaosas käib vähem turiste ning raha rööviti natuke vähem, näiteks ei pidanud enam igal pool parkimise eest maksma ja julgemad ning paremini varustatud matkajad oleksid saanud ööbida mitte kämpingualadel, kui oleks olnud vajadus. Hverfjalli parkimisplatsi juures oli aga wc, mis oli endiselt tasuline (tavataks 200 ISK). Valvurit ei olnud, oli ainult kaardimakseterminal seinal ning auk värava küljes müntide jaoks. Proovisin mõlemat, aga minu raha neile ei kõlvanud, seega lõpuks ma lihtsalt kükitasin ja kõndisin värava alt läbi. Veel pole ühtegi kirja saanud, mis mult raha tagasi nõuaks.

Kraatri äärelt avanes vaade järvele
Dimmuborgir
"Mustad lossid", mis on tekkinud, nagu enamus asju, laava tõttu. See näeb väga ilus ja võimas välja. Seda arvavad ka mõned kristlased, kelle meelest see on koht, kuhu langes Lucifer, kui ta taevast alla visati. Ka seal olid mitmed matkarajad, millest pikim oli vist 2 km, aga me tegime 500 meetrise, kus enamus teed oli asfalteeritud.


Igat koobast tuleb uurida
Isegi kui siis poolest kehast ilma jääd


Hofdi 
Tegemist on väikse poolsaarega, kus kasvavad puud. See ei kõla nii uskumatult eestlastele, aga kui sa oled Islandil juba paar päeva tuuritanud, siis puud on ilmselge luksus. Seal kasvavad veidrad kased, mis on linde täis. Kohe parkimisplatsilt lahkudes ja väravast sisse astudes algas tihe kädistamine. Asi võis olla selles, et me jõudsime sinna kui päike oli juba üsna madalal, aga see park jättis veidra mulje - ei olnud ta päris mets ega park, vaid midagi nagu raamatust või fantaasiafilmist. Kui mulle oleks mingi fantastiline elukas vastu jalutanud, poleks ma isegi väga üllatunud olnud.



Nagu joonistatud




Tagantjärele mõeldes oli see ilmselt üks mu lemmikkohti.

Skútustaðagígar
Ebakraatrid (pseudocrater), mis on tekkinud laava voolamisel järve. Neid oli palju ning nende vahel oli karjamaa, kus olid lambad. Raja ääres olid eraldi sildid, mis palusid, et inimesed ei ajaks neid taga ja laseks neil rahus süüa, sest see on nende kodu.
Selleks ajaks olime juba nii väsinud, et jalad rohkem lohisesid kui astusid ning suust tuli välja umbes 6-aastasele omane lalin, aga õnneks oma väsimuse ja tühja kõhu juures säilis hea tuju ja me lihtsalt itsitasime koguaeg.


Külavanem
Kohalikud elanikud

Goðafoss
Meie päeva viimane vaatamisväärsus, kuhu jõudsime tegelikult juba pimedas. Tegemist on väga sümboolse kohaga, sest aastal 1000 tuli Islandile ristiusk ning legendi järgi mediteeris Þorgeir Ljósvetningagoði ööpäeva ja otsustas siis, et loobub vanast usust ning viskas vanade jumalate kujud siia koske.



Akureyri
Otsisime üles oma Airbnb ja seejärel saime juhised, kuidas sõita poodi ja kuhu minna virmalisi vaatama. Poe leidsime ilma suurema vaevata ja oh meie meeletut imestust, kui tuli välja, et see on kauem kui üheksani lahti. Kahjuks olime poodi jõudes peast nii pehmed, et peale skyri ei taibanud eriti midagi osta. Ühe õuna ka kummalegi, et meie toitumisest skorbuuti ei tekiks.
Koduteele jäi Dominose pitsa ja kuna Eestis seda ei ole, siis me ei suunud kiusatusele vastu panna. Ostsime ühe keskmise pitsa ja see maksis 20€, aga vähemalt suures näljas oli see ülihea ja kuna juustukiht oli metsik, siis oli kõht ka täis.
Plaanis oli virmalisi näha, seega natuke peale ühtteist sõitsime linnast välja. Seda kohta, mida meile meie võõrustaja soovitas me ei leidnud. Sõitsime linnast veel natuke edasi ja leidsime parkimisplatsi, mis oli teele lähedal, aga kus ei olnud eriti valgusmüra. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii palju tähti nägin, sest taevas oli enamjaolt selge ja piisavalt pime. Oodates, et virmalised tekiksid, käisime uurimas vulina põhjust parklas ja leidsime kohaliku rotary klubi ehitatud raja, mis algas väikse joa juurest. Rada me läbima ei hakanud.
Parklasse tagasi jõudes (3 minutit hiljem) ei olnud ikka veel virmalised ilmunud ning pärast 10 minutit külmetamist andsime alla ja lootsime virmalisi järgmisel ööl näha.



Akureyri foorid
Päev 6 ehk põhjarannik
Hommik saabus halastamatult vara, eriti kuna tegemist oli esimese korraga, kui olime läinud magama pärast südaööd ning see oli ainus hommik, kus meil oli väga konkreetsel kellaajal vaja kusagil olla. Põhjuseks olid vaalad, nimelt olime ette broneerinud tuuri. Ma ei tea, kas siin on õppetunni koht, aga me broneerisime oma tuuri umbes 2 nädalat ette, kuid vahetult enne reisile minekut nägin, et on tekkinud sooduskoodid, millega oleks saanud 10% odavamalt. Vaalade vaatamine ei olnud odav lõbu (natuke alla 90€ nägu), aga arvestades kui vähe me tuure võtsime ja me tõesti tahtsime seda teha, siis see oli ok.
Tuur kestis kolm tundi, millest me üle tunni aja sõitsime mööda lahte ja otsisime vaalu ehk nende toitumiskohti. Leidsime vaalad sealt, kus olid juba kahe teise firma laevad. Me nägime kokku 7 erinevat vaala, neid oli aega imetleda natuke üle poole tunni ja siis sõitsime jälle tagasi. Selga saime soojad kombekad ja see kombekas on riideese, mis on minu kapist puudu ja kui kunagi peaks veel külm talv tulema, siis see on vajalik, sest see oli nii soe ja kuniks loodus ei kutsu, mugav ka. Vaalade vaatamine oli nii suur elamus, et üks naine kukkus laevas trepist alla ja mina jäin õues pingi peale magama (nii soe oli).

Everything can be solved with finger guns

Vaalad on rasvased ja peavad sabaga endale hoogu lükkama, et vee alla minna

Valged märgid sabal on igale isendile unikaalsed nagu meil on sõrmejäljed

Siin on korraga 3 tk näha

Millimallikad on alati lahedad 
One size fits all


Pärast 3 tunnist tuuri jõudsime tutvuda ka linnaga ehk siis ühe kirikuga, mis on  Hallgrímskirkja väiksem vend Akureyrarkirkja (vist ei pea olema filoloog, et mõista vaimuvaesust kiriku nimetamisel).




Lisaks kirikule saime lõpuks ära käia poes nimega Bonus, mida kiitis internet, sest tegemist kõige odavama poega. Põhjuseid on ilmselt mitmeid, aga meie arvamus oli, et see on odav, sest nad ei pea eriti kulutama raha töötajatele maksmisega, kuna pood on avatud 11-18.30. Pood näeb välja nagu meie Kaupmees, ainult et palju väiksem ja mis on väikse kaupmehe mõte?

Nii neljas kui kuues päev olid meil rohkem ehku peale minekud ja kodune töö oli veel pealiskaudsem kui teistel päevadel. Näiteks ei olnud meil kuuenda päeva alguses veel plaanigi, kus me ööseks jääme, aga see polnud otseselt põhjus paanikaks, sest kindel oli, et öö vahele ei jää.

Gásir
Koht asub linnast vaid paari kilomeetri kaugusel ning tegemist oli vanasti kaubanduspunktiga. Seal on väljakaevamised olnud ja praegu on näha väikseid künkaid ja varemeid, kuid kunagi teadmata põhjusel suri kauplemine selle koha peal välja. Tegelikult seal enam midagi vaadata ei ole ja võib rahulikult mööda sõita.


Möðruvellir
Küla, mille saamislugu oli äravahetamiseni sarnane külaga nimega Hólar. Õnneks/kahjuks me viimases ei käinud, seega me ei saa kindlalt väita, kumb siis on/oli Põhja-Islandi usukeskus. Taaskordselt suhteliselt mitte märkimisväärne kohake ja kui maanteel õigest teeotsast mööda sõita, siis kaotanud pole midagi (välja arvatud see, et sa ei näe, kuidas lammas aiaaugust aeda tagasi hiilib).



Varmahlíð
Asula, mis on tuntud kolme asja poolest ja nendest esimene on bensujaam. Ülejäänud kaks on tuuride alguskohad, eriti just hobuste omad. Hobuseid oli Islandil väga palju, kuigi enamus inimesi räägib lammastest. Tuurid jätsid meid külmaks. Me olime väsimusest pooleldi koomas ja bensukast ostsime kohvi, mis oli päästja.
Külast välja sõites oli parkimisplats, millest avanesid mõnusad vaated, oli mälestusmärk ja suur tahvel, mis palus inimestel anda allkiri petitsioonile, mis ei luba ehitada suurt elektriliini (tahetakse maa-aluseid kaableid).


Stefán Guðmundur Guðmundssoni mälestumärk
Blönduós ja Hrutey
Minu jaoks on tegemist sama kohaga, aga ma ei tea, mis üldnimetuse alla neid panna. Blönduós on asula nimi, kus asub kirik (Blönduóskirkja), mis on väga teistsuguse arhitektuuriga kui seni nähtud kirikud. Hrutey on saar, mis asub kirikust 500 meetrit eemal ning oli esimene koht see päev, kui me end liigutasime (aga meie õigustuseks meil oli raske päev seljataga ja me olime päeval joonud ühe joogiskyri, mis maitses väga tervislikult ja oli rohelises topsis). Saarel kasvasid vale-pohlad ehk leesikad. Ma olin kõik kolm korda pettunud, kui ma neid proovisin ja need polnud veel maitsvaks muutunud. Vähemalt ma ei karda võõral maal võõraid marju süüa.


Sild oli nii madal, et Erko pidi kummardama, et pead ära ei lööks



Nii ilus, aga nii maitsetu



Þingeyrar
Asula, mis on taaskordselt saanud äramärkimise osaliseks tänu oma kirikule, mis on üks väheseid Islandil, mis kividest ehitatud. Nagu ikka, siis peab olema hoonetel saamislugu ja ega see koht saa alla jääda. Piiskop lubas näljahäda lõppemise korral kiriku ehitada ja kuna kirik on olemas, siis me võime eeldada, kuidas näljahädaga läks.


Borgarvirki kindlus
Kindlus on ta nii palju nagu Eestis mitmed linnamäed. Midagi on alles, aga kujutlusvõimet on ka vaja. Õnneks sai ringi turnida ja nüüdseks oli vaatamisväärsuste juures turiste olematult vähe. Hrutey saarel olime kahekesi, kivist kiriku juures ka (kuigi asulas üks auto sõitis) ja nüüd kindluse juures kolme auto nägemine tundus juba nagu oleks palju inimesi.


Päiksekellad on seal populaarsed,  päike mitte nii väga


Hvítserkur
15-meetri kõrgune basaldist moodustis, mis meenutab mingit looma. Meie suutsime seal näha nii piisonit kui elevanti, aga võrdlusena on kasutatud ka dinosaurust. Vaadata saab seda kõrgelt platvormilt, aga alla läheb mitte-ülearu-mugav rada, mis viib randa ja olenevalt tõusust-mõõnast on võimalik saada kuiva jalaga täiesti ligi kivist elukale.
Kuna mu üks paar tosse olid ära kuivanud, aga nende tald ei ole eriti veekindel, siis peale oma kaugushüppe võime kriitilist hindamist otsustasin jalanõud ja sokid eemaldada ning paljajalu rannas liigelda - vesi oli küll väga külm, aga see oli parem alternatiiv, kui jälle märgi tosse kanda.


Ma jään ikka oma elevandi teooria juurde

Ilmselgelt oli liiv nii külm, et ei suutnud üheks pildiks värisemist lõpetada


Ära sõites varitses meid lammas. Ta seisis värava taga peidus, aga õnneks mitte väga hästi, sest minu kohalt oli teda näha. Kui auto oli väravale väga lähedale jõudnud, hüppas ta peidust välja ja patseeris edasi-tagasi auto ees. Lõpuks eest ära minnes pidime me suurest rõõmust temast pilti tegema, mis oli tema jaoks märguanne, et tuleb uuesti auto ette jalutada ja valvata. Ma ei tea, mis on lammaste meelitamise hääl, sest ma ei suutnud ühtegi teha, et ta eest ära tuleks, aga tühikäigul gaasi andmine mõjus.

See ei ole nägu, mis oma tegu kahetseks
Illugastadir 
Tegemist on farmiga, kus saab minna mere äärde jalutama ning seal on lisaks lammastele lindude pesitsuskoht ja hüljeste päevitamisala. Külal on väga keeruline ajalugu, mida me küll lugesime, aga lõpuni täiesti aru ei saanud. Kindel on vaid see, et armukadedus on kohutav asi ja kõik naised on hullud.
Farmi jõudsime pimedas, kui alustasime jalutamist, paistsid pilvede vahelt veel viimased oranžid laigud. Randa jõudes oli juba täiesti pime. Kuulsime kohalikke lambaid ja linde, kuid kuna päikest polnud, siis kedagi (hülgeid) rannal päevitamas ei näinud.

Hvammstangi
Meie ööbimispaik, olime jälle laagriplatsil, mis oli kolmest kõige odavam (1200 ISK ehk 10€ nägu) ja väiksem, kuid kuna inimesi oli vähe, siis ei olnud see probleem. Ühisala oli piisavalt suur, et igal seltskonnal oleks oma laud ja wifi funktsioneeriks. Ühtegi administraatorit me ei näinud ei õhtul ega hommikul, seega postkasti jätsime 20€, sest kohalikus rahas vajalikku summat kokku lugeda oli väga ebamugav.
Kui õhtusöök oli söödud (pakk Doritoseid guacamolega), siis suundusime viimasele ööle autos. Oleks paar ööd veel pidanud autos veetma, siis oleks lõpuks välja mõelnud, kuidas asjad ja toolid nii sättida, et mõlemad mugavalt ära mahuks. Virmaliste vaatamine ei tulnud jälle välja, sest taevas oli pilvine ja kohati sadas. Öösel oli jälle nii tugev tuul, et auto vappus.

Kilekott magamiskoti peal tähendab rohkem võimaluse jalgadega ringi siputamiseks ilma niiskust kartmata
7. päev ehk raske jalg
Raskeks jalaks ristisin ma selle päeva sellepärast, et oma suures naiivsuses olin ma kodus teinud plaani, mille järgi oleksime pidanud sõitma see päev Snæfellsnes läbi poolsaare 5 tunniga. Õnneks eelmised päevad olid selgeks teinud, et see pole võimalik ning alustasime hoopis teed tagasi lennujaama poole.

Staðarskáli
Mõne allika järgi põhjaranniku viimane/esimene peatuspaik. Seal oli ainult bensiinijaam, nii et üldiselt täiesti ebamärkimisväärne ja sõitsime sealt mööda.

Vale pööre osa 29
Pettumust valmistava küla järel proovisime läheneda ühele põnevamale külale ja paarile kosele maanteest eemal. Ma ei tea, kui tuttavad te olete Islandi teedega, kuid neil on suur ringtee ehk maantee number 1, mis on enamjaolt asfalteeritud. Linnad on ka asfaltiga, kuid enamus ülejäänud teid on kruusateed ning väga palju teid on F-teed ehk neil tohib sõita õigetes tingimustes ainult korralike maasturitega. Meie sihtkohta viiv tee oli suvel kõigile aeglaselt läbitav tee. Me sõitsime ära umbes 5 km, kui otsustasime, et kui me tahame veel täna kuhugi jõuda, siis aitab jamast ja pöörasime ümber. Mulle, kui inimesele, kes on alates viiendast eluaastast sõitnud (tagaistmel) maasturiga ei tundunud see tee nii kohutav, kuid meil oli pisike ja madal rendiauto, mis auke ja kivisid ei armastanud.

Grabrok kraater
Koht, mis jäi tee peale ning millest meil polnud enne aimugi ja see polnud  meil kusagil märgitud. Puidust trepid viisid kraatri otsa ning selge ilma korral oleks saanud ilmselt hea ülevaate piirkonnast.



Seal kõrval oli ka mingi vundament
Selle blogi/reisi viimane
Borgarnes
Edasi meil pilte ei ole ja mälu on juba hääbumas, aga siin käisime poes ja mõtlesime söömas käimisele. Hindu nähes saime aru, et üks pakk küpsiseid ja purk energiajooki on sama hea. Borgarnesis on Islandi asutamise kohta muuseum, kuid meil oli juba üsna kiire.

Akranes
Poolsaare tipp, kus on Paldiski laadne linnake. Ainus põhjus, miks me sinna sisse sõitsime, oli GPSi ähvardus, et me jõuame oma lõppsihtkohta muidu 10 minutit varem
Selleks, et Akranesist saada Reykjaviki on kaks võimalust: kas mööda teed ringiga või läbi tunneli. Tunnelis sõites tuli maksta ka tollimaksu 1000 ISK, kuid ajavõit oli umbes 30 minutit.

Sinine laguun
Jah, see sinine laguun, mis on see üks asi, millest peaaegu kõik on kuulnud ja mille kohta ma sain peaaegu igapäev palveid, et saada juba pilte. Neile, kes ei tea, on tegemist suurima, kuulsaima, kalleima ja populaarseima kümbluskohaga, mis on ka üks 25st maailmaimest.
Piletid olid meil ostetud kella kolmeks ja kohale jõudsime umbes 10 minutit pärast kolme, järjekorras seisime veel 15 minutit. Turistide küllus tuli peaaegu ootamatult, sest viimased päevad olid kulgenud vaikselt ja rahulikult. Piletitel on 4 erinevat kategooriat, võtsime kõige odavama ning see sisaldas endas sissepääsu laguuni ja mudamaski. Ma ei ütle, et ma ei soovita sinna minna, aga kui eelarve piirab, siis teine väga populaarne koht on Myvatni ääres (ainult teisel pool saart) ning üle saare on väga palju sooja veega kümblusvanne, kus saab käia umbes 10x odavamalt.
Mis teeb sinise laguuni eriliseks on nende looduslikult soe vesi (elektrijaamast läbi käinud) ja ränirohke muda, mis annab veele sinise värvuse ja teeb juuksed imelikuks. Enne vette minekut pannakse juuksepalsam pähe ja seda välja ei pesta, vaid jalutatakse nii vette.
Mul oli üks töö ja see oli meie külastuse filmimine. Sellel on aga põhjus, miks mu hüüdnimi on tuletatud sõnast käkk. Põhjendamatus enesekindluses ja usus kaamera akusse ma seda enne minekut ei laadinud ning sain teha täpselt ühe klipi, ülejäänud aeg tassisin kaamerat niisama kaasas. Meie nägusid valge maskiga peate ise ette kujutama.




Hiljem tuli päike välja ja siis igatsesin lisaks täis akule oma päikseprille, kuid kissitama ei pidanud väga kaua, sest sinisest laguunist järgmine sihtkoht oli lennujaam ja enne lennule minemist oli vaja auto ära koristada. Kõik, kes on minuga pidanud koos viibima rohkem kui paar tundi, teavad, et segaduse on see, mida ma oskan ja lõpus see auto ei näinud väga suurepärane välja. On ütlemata mugav, kui sul on vaja midagi ära panna ja selleks tuleb see lihtsalt üle õla selja taha visata. Reisi lõpuks olime sunnitud kohalikule autovaimule ohverdatud pähklid ja kommid toolide vahelt ära korjama.

See foto on 60% lavastatud
Lennujaamas tegime kiiremaid spurte, et ikka õigeks ajaks lennule jõuda, kuid siis selgus, et lend on tund aega edasi lükatud. See andis võimaluse suveniire osta (akvaviit) ja süüa Islandile omast toitu, milleks on hot dogid. Me Reykjavikis palju ei olnud, aga seda sai juba enne internetist lugeda, et see on odav, igal pool ja kohalikud armastavad seda rohkem kui oma päris rahvustoitu. Lennujaama oma väga imeline ei olnud, kuid ma ei tea, mida saab viinerisaiast päriselt loota.

Islandilt lahkusime heas tujus, aga lahkumise üle olime nukrad. Nägemata jäid meil nii lunnid kui virmalised. Lennuk suundus Riiga ning teist korda nädala jooksul kuulsin vene keelt. Lennukis jäin peaaegu kohe magama, kuid ärkasin, kui stjuuard teatas, et aknast on näha virmalisi. Mõni aeg hiljem pani kapten salongis tuled kustu, et neid parem vaadata oleks. Natuke aega olid rohelised, kuid hiljem muutusid heledad. Nendest pilti ei ole, sest mõned asjad peavad ainult endale jääma, aga tuju paranes märgatavalt.

Kui võtta reis kokku, siis see oli ilmselt minu jaoks aasta 2017 parim nädal . Vabadus ise planeerida ja otsustada oli küll hirmutav, kuid ega nüüd väga teistmoodi tahagi. Teistele soovitaksin minekuks varuda hea kaamera, palju aega ja raha. Seltskond on ülioluline, sest me elasime terve nädala koos (ei tülitsenud kordagi). Septembri lõpp ilmselt ei olnud kõige parem ajavalik, suvel oleks valgem ja soojem. Samuti on rohkem võimalusi käia ringi kusagil, näiteks saartel ja paljudel tuuridel, kuhu me ei jõudnud. Samas saab minna ka talvel, kui juba on päriselt lund ja millal tulevad alternatiivsed talvised tuurid. Muul ajal peab maadlema oluliselt rohkemate turistidega, sest praegu oli hooajaväline aeg. Suvel on ilmselt laagriplatsidel väga kitsas ja talvel on need kinni ning autos magada oleks nagunii ekstreemne.
Aga ma soovitan kõigil minna ja ükskord 10. aasta pärast tahan ise uuesti minna!

Bless!