Käku teisel pool koduust: July 2017

Laba diena!

Sellega piirdub mu leedu keele oskus. Olen endiselt Käku (alter ego Elin Madli) ja see aasta põgenesin kaheks kuuks Leetu. Seekord ei tulnud üksi, vaid Liisiga, kes pole päris õde ega Peets, vaid kursaõde ja Mägi. Vilniusse kolisime sellepärast, et siin asub Thermo Fisher ning kool on siia sebinud praktika võimaluse.

Kirjutamisest on kaua möödas, aga ma proovin kuidagi süstematiseerida seda teemat. Eelnevalt on mul juhendajad selleks olnud.

Elamine. Tagurdan algusesse. Tulime siia bussiga, mis sõitis natuke üle kaheksa tunni. Alustasime 6.30 Tallinnas, Riias oli ümberistumine, aga meie buss jäi hiljaks, seega meil venitamispausi ei olnud ja jooksime ainult ühelt bussilt teisele. Vilniusse jõudes selgus, et HR naine, kes pidi vastu tulema, tegi isetegevust ja arvas, et me tuleme Tartust ning jäi tund aega hiljaks. Seejärel kutsuti takso ja sõitsime ühikasse. Bussijaamast ühikasse sõitmine võttis ligikaudu pool tundi ja jäi selline tunne, et meie elamine on kusagil paar kilomeetrit linnast väljas, sest see sõit oli nii pikk ja mööda maantee laadseid teid. Kui taksojuht õiget kohta üles ei leidnud, ei tekkinud ka väga kindlustunne + taksoarve umbes 14€. Algne plaan oli vaadata kahte ühiselamut, aga ühte me ei jõudnud, sest ühikatädi pidi ära minema. Esimeses näidati meile kolme tuba, millest valisime esimese, sest see haises kõige vähem. Boks koosnes kahest toast, kraanikausist ja wc-st.

Klaustrofoobiku unenägu

Köök ja duširuum olid koridori peale. Köök tundus kõle ja õudne (sest me olime naiivsed), duširuumi üle ma väga ei saanud kurta.

Probleem oli asjade puudus

Teisel päeval saime töölt varem ära, et ka teist ühikat vaadata. Ühikas oli elu täis ja ühikatädil oli jälle kiire ära minna. Saime vaadata pool jooksu pealt asju. Meile näidati kahte tuba - esimene oli kahe inimese oma, mis oli paksult asju täis ja keset tuba oli põlenud söega vesipiip. Teine tuba oli kolme inimese oma ja öeldi, et sinna võib juurde kolida millalgi ka kolmas inimene. Esimene tuba oli teisel korrusel ja köögi vastas, mis oli täis inimesi ja seega ma väga sinna ei trüginud, aga tundus, et on korralikum kui esimeses ühikas. Teine tuba oli kolmandal korrusel ja seal oli köögis lihtsalt suur ujutus. Teisel korrusel oli ka pesumasin, seega otsustasime kahe inimese toa kasuks teisel korrusel.

Kolmandal päeval pidime uuesti töölt varem ära tulema, et uue toa võtmed saada. Kuigi me tulime varem, pidime jälle kiirustama ja Liis sai teha korraliku trenni, sest kuigi jutt oli poole viiest, teatati meile natuke peale nelja, et ühikatädi ei oota meid nii kaua, sest ta peab ära minema. Kahjuks ei tea leedu telekanalite kavasid, aga ilmselt mingi seebikas algab viie ajal. Tegemist ei ole eriti vastutuleva inimesega, kes ei saa ükski päev tööl oldud oma tööpäeva lõpuni.

Esimesed päevad peale ümber kolimist olin ma üsna õnnetu. Kui me siis oma nüüd asjadest tühjaks tehtud tuppa saime, siis ma sain aru, et siin on üks laud, üks kapp ja üks tool kahe peale. Kui ma läksin voodisse, siis kõik asjad lõhnasid nagu tuhatoos. Köök oli megasegamini - kaks kraanikaussi olid kuhjaga musti nõusid täis, pesemata nõud, kus oli veits sööki sees vedelesid, kõik oli must. Koridoris on üks ruum, kus on kaks wc-d. Mõlemal on lukud ka, aga need ei tööta. Koridori peale on ka üks dušš, millel on samuti lukk, mis on seal esteetilistel põhjustel. Ukse lingi küljes oli suur A4 paber, mida said keerata ja see ütles, kas cvobodno või zanjatno (või midagi sellist, ma olen lingvistiline idioot). Mis asja eriti kurvaks tegi oli see, et siin oli väikeste venelaste suvelaager (летняя школа), kes läbustasid ja lärmasid. Esimene õhtu mingi aeg nad arutasid, et kas see tuba on vaba, tõmbasid ukse lahti ja jooksid minema. Siis, kui me otsustasime magama minna umbes poole ühe ajal koputasid nad uuesti, vajutasid ukselinki (panin ukse enne lukku) ja jooksid minema. Seinad siin ka heli eriti ei pea, seega saime öö jooksul nende lärmamist korduvalt kuulda.
Kui esimest korda pessu läksin, siis peas mängis psühho film pidevalt. Pidin usaldama, et vee solin ja mingi suvaline paber hoiavad eemal kehva huumoriga noored. Ainult, et erinevalt psühho filmist puudus mul dušikardin ja see tundus tollel hetkel õudsem kui see, et päris psühho tuleks pussitama.
Lisaks ei töötanud internet, võrguga oli võimalik ära ühendada, aga ühtegi lehte ei saanud avada, ainult vahepeal korraks. Facebooki kasutamine hõlmas oma seinalt esimese kuue postituse vaatamist ja siis oli kõik.
Naastes veel köögi teema juurde, siis avastasime ühel päeval, et veekeetja oli ära viidud ja siis suures hädas olin nõus endale vett keetma ka pliidil. Aga meil on gaasipliit. Gaasipliidil on see nupp, mis teeb särtsu. Meil on ka see nupp, aga see ei tööta. Too päev jäi tee joomata. Järgmine päev ostsime poest välgumihkli ja mina oma suures usalduses ja naiivsuses jätsin selle ventilaatori peale, et oleks hea võtta kõigil, kellel vaja on. 2 päeva pärast oli kellelgi teisel seda kohe nii palju rohkem vaja olnud, et see oli sealt ära viidud ja kasutada enam ei saanud. See muutis mind kurjaks ja paranoiliseks.

Siin on põhimõtteliselt korras köök

Köögs on palju seinamaalinguid

Ka see on meie köögis

Suurem tuba tähendab, et see saab rohkem sassis olla enne,
kui elukvaliteet kannatama hakkab

Töö. Nagu eelnevalt mainitud, siis töötame ettevõttes Thermo Fisher, mis on suur firma mitmete harudega ja toodab reagente ja masinaid laboritele. Leedu harus töötab ligikaudu 700 inimest. Praegu on neil lisaks 3 eesti tudengit. Kompleksi kuulub 3 maja ning kompleks ise on linna piiril, meie ühiselamust on see google mapsi järgi 19,7 km kaugusel. Meie lähme hommikuti bussiga, mis läheb põhimõtteliselt ühika eest kell 7 hommikul. Seega meil on äratus 6.15, et jõuda kella kaheksaks tööle. Tagasi sõidab buss 16.45 ja kui sellest maha jääd, siis pead seiklema linnaliini bussidega. Reedeti sõidab buss tagasi juba kell 15.30. Esimestel päevadel ma proovisin linnaga tutvuda läbi bussi akna, aga nüüdseks olen alla andnud, sest unevõlg on suur ja nii tulles kui minnes magan.
Thermos saab tasuta kohvi. Peaaegu nii palju kui jaksad. Tegelikult on päevas ette nähtud üks poole tunnine paus, mis on lõunaks ja kaks 15 minutilist pausi, mis võivad olla näiteks kohvipausid. Söömas käiakse peamiselt 11-12 vahel ja kui sinna enamus maja kohale valgub, siis poole tunniga hakkama ei saa, aga ega keegi tegelikult ei mõõda ka pauside pikkust. Sööklas on alati valikus kaks suppi, millest üks sobib ka taimetoitlastele ja kolm päevapraadi, millest üks sobib taimetoitlastele (pange tähele, et ma ei ütle veganitele). Lisaks on veel magustoidud, mahlad ja salatid. Üldine reegel on selline, et kui sa võtad taldriku ja sellest pool on salat ja juurde võtad päevaprae, siis see maksab 90 senti. Kui võtta kauss, mis on ääreni natuke paremat salatit täis (see on teises letis), siis see maksab 60 senti. Supi hinda ma ei mäleta, aga see oli maksimaalselt 60 senti ja võis olla ka vähem. Olen täheldanud, et mida väiksemad ja kõhnemad inimesed, seda rohkem toitu on neil kandikule kokku kuhjatud. Meie rühmas paljud võtavad päevaprae ja kausi salatit/magustoitu, mille nad viivad puhkeruumi ja söövad paari tunni pärast ära.
Sööklas on kolm kohvimasinat, millest kaks kasutavad piimapulbrit ja üks kasutab pärispiima. Lisaks on seal siirupid ja masinast saad kõiki levinud kohvijooke ja kakaod. Veel on meil puhkeruumis üks natuke vähem uhke kohvimasin, mis saab igapäevaselt kõva trenni.
Igal hommikul kell 8.30 on rühma koosolek. Need kestavad 2-5 minutit ja on leedu keeles. Seinal on suur tahvel, mis on täis mingeid tabeleid ja kaks kasti, kus on mingid voldikud. Igapäev võtab rühmajuht mõlemast karbist ühe voldiku (see tegelt flaier), loeb selle ette, kõik vaatavad tühja pilguga ja siis joonistatakse mingisse tabelisse ringike. Me pole ise eriti uurinud ja keegi ei ole seletanud ka, mis täpselt toimub, aga see on selleks, et hinnata, kas kõik turvanõuded on täidetud ja siis veel midagi. Lisaks märgitakse seinale, kes on kohal ja kes puuduvad ja mis on kellegi ülesanded.

Meie istume siin keskel/paremal, kus arvuteid ei ole

Taustal uduselt tähtis sein

Pärast koosolekut on esimene kohvipaus. See pole veel kordagi ainult 15 minutit kestnud. 95% suhtlusest käib leedu keeles. Ma ei tea, kus suhkur ka on ja joon oma kibedat lattet tavaliselt.
Minu töö siiani on olnud qPCRde tegemine, et testida, kas sama segu erinevad partiid töötavad samamoodi (jah) ja kas erinevates masinates samamoodi. Ma olen seda tööd teinud kaks nädalat ja mul on juba kopp suht ees, sest qPCR on meetod, millega olin juba Tartus tuttavaks saanud ning kui päevas saab teha heal juhul ainult 2 qPCRi, siis tuleb ülejäänud päev tegeleda bürokraatia või telefonist interneti pähe õppimisega. Bürokraatia seisneb dokumenteerimises ja selleks on eraldi paks kaustik, kuhu tuleb kirjutada üles kõik katsed - nende nimi, eesmärk, meetodid, tulemused ja järeldus. Iseenesest pole selles midagi halba, aga sinna tuleb igakord ümber kleepida kogu protokoll, seega pool päeva läheb protokolli printimisele, ümber lõikamisele ja vihikusse kleepimisele ehk kui keegi vajab oma lasteaia lapsele tööõpetuse õpetajat, siis ma olen septembrist töötu. Õhtul pannakse see kaustik seifi.
Laborid on suured, puhtad ja korralikud. Kahjuks jääb tunne, et need ei saavuta oma täit potentsiaali. Raha ja võimalusi on nii palju, aga nii palju kui ma näen, on laborid pool aega tühjad. Puhtuse saavutamisele aitab kindlasti kaasa, et igal pool on lamineeritud pildid, milline peab laud välja nägema ja laborites on teibiga ära tähistatud, kus peab olema prügikast, kus on 70% etanool ja salvrätikud ja nii edasi. See on märk X juba, et ma seal töötada ei saaks püsivalt, sest tavaliselt kui ma hommikul tööle jõuan ja oma vihiku sahtlist välja võtan, on mu laud juba mitteaksepteeritavalt segamini ja see läheb päevaga järjest hullemaks kui ma seal käsitööga tegelen.
Nagu eelnevalt vihjasin, siis peamiselt on kõik leedu keeles. Me Tartus rääkisime ka rohkem inglise keeles (kuigi kõik olid eestlased), kui seal rahvusvahelises firmas. Meie juhendajad on sunnitud meiega rääkima inglise keeles, aga omavahel räägib grupp leedu keeles ja nad ei lase end häirida sellest, et me ka seal oleme. Tegelikult on kõik väga sõbralikud, aga ma arvan, et see väike lisapingutus oma inglise keelega tuleks neile rohkem kasuks kui meile.
Esimene päev tööl oli suur üritus. Tuli üks tähtis onu ameerikast kõne pidama ja rääkima mingitest struktuuri muutustest. See algas palju lubavalt, sest kuigi ma kõigest aru ei saanud, sain vähemalt kuulata ilusat inglise keelt. Siis võtsid sõna kohalikud bossid ja üritus läks edasi leedu keeles. Ma jäin magama auditooriumis. Eelmine nädal tuli teade, et Vilniuse Thermo Fisher võitis Shingo auhinna (auhind hea juhtimise eest) ja siis said kõik töötajad kooki.

Magamise ja koogitamise aatrium

Linn. Vilnius on ilus. Siin on palju rohelist, kõikidele soovijatele jagub mõni hõberemmelgas. Linna läbib jõgi Neris ja meie elame selle lõuna(???) kaldal. Samale poole jääb ka vanalinn, mis on ühikast 7 km kaugusel. Mina kirjeldan seda linnaosa, kus me elame, kui ilma rannata Pelgut. Aga ma käisin jalutamas ja maja taga on männimets ja palju ülikooli hooneid, seega natuke on selline mustamäe tunne ka, et oled TTÜ kämpuses. Kuigi Tallina on väga mägine linn (musta-, õis-, tõnis-, lasna, kaku-), siis Vilniuse kõrval on ta lame. Vilniuse kesklinnas on kolm küngast, samuti ümbritsevad linna kõrgemad kohad.
Hinnad. Enne, kui ma siia tulin, siis kõik rääkisid, et Leedus on nii odav elu. Tulin siia kõrgete ootustega, aga nagu ikka, siis sain vastu näppe. Ühikas maksab 87€ kuu, mis on ainult natuke odavam kui Tartus (Tartus oli üür 80€ + kommunaalid), aga minu Narva maantee 27 oli ikka luksus selle kõrval siin. Toit maksab sama palju või on kohati kallimgi. Viimaselt alles jäänud tšekilt võin öelda, et pakk piima, mis on 0.9 liitrine, maksis soodusega 69 senti (piim on minu Big Mac). Söömisega meil korra vedas ka. Käisime väljas söömas ühes ketikohas, mis on tegelikult Eestis ka, aga seal ma pole käinud. Neil olid mingid head pakkumised, kus pitsad olid poole hinnaga juhul kui sul on kliendikaart. Me mõtlesime, et eks teeme selle kliendikaardi siis, mis maksab euro ja säästame ikka megalt raha, aga teenindaja pakkus, et teeb meile niisama selle soodustuse. Ega seal polnudki enam midagi imestada siis, et ta nimi oli Ieva.

Meelelahutus. Meil käis see nädal internetionu külas, kes tõi meile kaabli (klassikaline IT-mees: "Sul nett ei tööta, sest sa kasutad wifit"). Lisaks avastas, et misiganes masin vastutab meile wifi tegemise eest, oli paksu tolmukihi all ülekuumenemas ja ühe teisel korrusel oli wifi võimendajal antennid ära rebitud. Nüüd meil on internet, aga ma ikka kardan, et ta kaob varsti ja varun filme ja sarju arvutisse, sest siin internetileping ei keela torrentemist. Esimesel nädalal kui internetti ei olnud, siis veetsin palju aega raamatut lugedes.
Katedraali õues on nädalas mitu korda välikinod, eelmine nädal vaatasime "Jackiet". Pilet oli 4€, Tallinna on 6€. Õppisin, et leedukad kirjutavad nimesid nii nagu hääldatakse või neil mugavam on (Zaklina).
Reedel käisin lauamängu õhtul. See toimub sellises natuke mahajäetud kaubamaja laadses hoones. Mööda mitte töötavat eskalaatorit tuleb minna keldri korrusele ja see on täis nohikuid ja lauamänge. Kogu kelder on praegu lauamängupoe päralt ja seega on seal mitmeid ruume, kus mängida saab ja mängude valik on suur.

See on before pilt, kus ekraan pole veel püsti

Tahtsin mängudest pilti teha, aga väike Parkinson tuli peale

Pildid. Ma ei jaksa kirjutada ja te ei jaksa lugeda, seega liigun piltide ja nende alapealkirjade juurde. Liisil on tegelikult instagram ka ja ma blogin mingil pühapäeval uuesti.

Kas seda ei taha mitte iga autoomanik enda auto kohta öelda?

Tai jäätee - must tee puuviljadega ja 3 supilusikat kondenspiima

Katedraali väljak

See poiss, kes on pimedas juba uksevahel. Tal on seljas pintsak, lühikesed viigipüksid ja sandaalid. Tegemist oli kooli lõpetamisega. See on parim paparatso töö, mis ma suutsin