Dia dhuit!
Kuna mu blogi loeb mu vanaema, siis on igati kohane alustada oma tervisest. Mu akne on täies uhkuses tagasi ja ma ei tea miks.
Ainus seletus on see, et puberteet ei lõpe mõne inimese jaoks kunagi.
Teine tervisehäda, mis mind on vaevanud umbes kolm aastat on pidevad ninaverejooksud ja need lõppesid päeva pealt kui ma siia kolisin. Nüüd need on tagasi ja verd voolab kolme kuu eest korraga. Ilmselt mu soov 15-aastaselt, et mul oleks päevade asemel ninaverejooksud läks poolenisti täide.
Täiesti teistsugustel morbiidsetel teemadel, siis ma käisin üksi Londonis. Enne seda olen kaks korda käinud, üks kord magamata oma sünnipäeval, aga seltskonnaga ja teine kord üksinda. Ma tunnen end põhjendamatult halvasti sellepärast, aga mulle ei meeldi London. Ma käin seal ja vaatan ringi ja kõik on nagu tore, aga mul ei ole kordagi tekkinud sellist kutsikavaimustust nagu mu sõpradel ja siis terve aeg vasardab mu peas küsimus, et mida ma ei märka, miks ma nii loll olen ja linna võlust aru ei saa. See ei tähenda, et ma rohkem minna ei taha, lihtsalt üksi ilma konkreetse plaanita ma rohkem uidata ei viitsi.
Asi, mida ma õppisin see päev ja korduvalt uuesti järgneva postituse jooksul, oli et siin riigis ühistranspordile ja tehnoloogiale loota ei tasu. Rongipileti ostsin kodus internetist ja kuna mu telefonis kunagi ruumi ei ole, siis valisin, et prindin pileti kohapeal masinast välja. Rongijaamas see muidugi teadmata põhjustel ei õnnestunud. Seega pidin minema järjekorda, et klienditeenindaja mulle pileti ise välja prindiks ja kui see lõpuks juhtus, oli minu rong juba minema sõitnud (õnneks olin ostnud pileti, millega võis terve päeva jooksul ükskõik mis kell sõita).
Konkreetselt tol septembri laupäeval läksin ma Buckinghami paleesse ja ma kirjutasin oma pileti tasu annetuseks, mis tähendab, et ma saan aasta jooksul sama piletiga "tasuta" käia seal nii palju kui tahan. Mitte muretseda, selle koha võlust ma sain küll aru.
 |
| Ma olin põrsa peale nii kade, et ei jätnud ta nägu pildile |
 |
Väga julgelt on kasutatud tuntud Rootsi brändi nime,
aga hinnad unustati küll selle järgi kohandada |
 |
| Mulle meeldivad veidrad puud |
Hyde parkis toimus tõenäoliselt mingi Brexiti protest, sest värava ees müüdi Euroopa lippe ja entusiastid olid ilusti siniselt riides. Ma lähemalt ei uurinud, sest mul oli hirm, et keegi hakkab minuga rääkima.
Minu suur plaan oli minna Borough Marketisse. Teel sinna läksin ma umbes 10 korda valesti. Te mõtlete, et kuidas see võimalik on? Ma olen oma vanematelt pärinud jäärapäisuse mitte usaldada google mapsi, seega ma üldiselt vaatan kaarti ja eeldan, et ma tean küll kuhu on vaja minna. Siis ma natuke aega jalutan ja hakkan endas kahtlema, avan kaardi ja näen, et tegelikult ma kõnnin vales suunas. Tavaliselt peale paari korda ma enam endale ei looda, aga kui ma kuhugi jõuan ja telefoni välja otsin, siis kuni rakendus end avab hakkan ma uuesti liikuma ja üldiselt sisetunne juhatab mind ikka valesti. Too päev ma läksin 100% kordadest kõigepealt vales suunas. Kui
Ivan Sussanin eksitas meelega, siis mina kogemata.
 |
| Muidu ma äkki poleks nii head pilti saanud, kui poleks sealt 3x mööda läinud |
Aega läks, aga ma suhteliselt napilt jõudsin turule kohale. See suletakse kell 17 ja kui ma 16.30 sinna jõudsin ja rahvamassi nägin, siis ma ei uskunud, et see võidaks päriselt kell 17 kinni panna. 17.10 müüs veel mõni üksik putka viimastele inimestele midagi, üldiselt lendasid vaid heinapallid ringi.
 |
| Arvake kui hästi läheb asutusel, mis asub kohe turu kõrval |
 |
| Pad Thai krevettidega (ja nii ma neid sööma hakkasingi) ja õuna-leedri mahl |
 |
| Kitsepiimast Earl Grey maitseline jäätis |
Pärast oma hilist lõunat uitasin Tower of Londoni juurde, aga kell oli nii palju, et sisse enam ei saanud. Istusin jõe ääres ja guugeldasin, milleks London üldse hea on ja google ei vedanud mind alt - Londonis on igapäev stand-up. Tänu eesti koomikutele olin ühest klubist isegi kuulnud ja väikese ringiga läksingi
Bill Murray nimelisse klubisse, kus toimuvad igapäev show'd - mõned piletiga, mõned ilma. Kahjuks mahub saali 50 inimest, aga Londonis elab paar miljonit, seega 19.30 showle ühtegi kohta enam järgi ei olnud ja mul oli veel kaks tundi vaja sisustada. Panustasin ühele lattele ja Trafalgari väljakule (mu rongipilet hõlmas endas ka sõida-palju-jaksad metroo piletit). Mul oli eelmisest korrast palju suurema emotsionaalse väärtusega mälestus tollest platsist ja seekord pimedas sinna jõudes olin kergelt pettunud, aga õnneks ma leidsin maast lahedaid joonistusi. Kõmpisin kiirelt Leicester Squareni ja seal toimus meeleavaldus ja mina, uuriv hobiblogija Eestist, võtsin telefoni välja ja tegin pilti ja kiire video. Suur viga! Minuga tuli rääkima üks tore tüdruk, kes 10-15 minutit uuris ja puuris, miks ma/ühiskond tarbib loomseid tooteid ja väärkohtleb loomi ja kas mul on ebamugav vaadata neid videosid, mis nad näitavad ja miks ma ikka vegan ei ole. Ta ei olnud agressiivne ega midagi, aga on teada tuntud fakt, et kellelegi ei meeldi, kui nende käitumist kritiseeritakse (eriti kui kritiseerijal on õigus). Mind päästis olukorrast mingi mees, kes hakkas tollelt neiult vastu uurima, et kui tegemist on veganitega, siis miks osadel protesteerijatel on nahast jalanõud. Ma põgenesin ja sain kaasa nimekirja videotest ja filmidest, mida peaksin vaatama...karta on, et ma pole ühtegi vaadanud. Enda õigustamiseks mainin, et ma olen oluliselt vähem hakanud liha tarbima ja ostan poest alternatiivseid toiduaineid, seega ma natuke ikka pingutan.
Jõudsin Bill Murray klubisse tagasi õigeks ajaks, sain kommi ja ostsin siidri ning nautisin stand-upi. Lisaks võõrustajale oli neli koomikut - kaks meest ja kaks naist. Tase oli korralik ja ma naersin ikka mõnuga, hetkekski ei kahetsenud, et sellepärast pidin kauemaks Londonisse jääma. Ürituse lõpus teatati, et uksel ootab ämber, kuhu saab panna nii palju raha, kui keegi heaks peab maksta ja nende eelis Eesti ürituste ees oli see, et võimalik oli ka kaardiga raha jätta (ehk siis klassikaline "mul täna sularaha pole" vabandus ei tööta).
 |
| Kui sa sotsiaalmeedias ei oska teha nägu, et sul on tore, siis kas sa oled üldse olemas? |
 |
| Bill Murray ära tundmine ei ole väga keeruline |
 |
| Kui janu mul oli, et ma seda märkasin alles siis, kui tass tühi oli? |
 |
| Karta on, et need mündid olid sinna liimitud |
 |
| Ilusti Burger Kingi ees |
 |
| Ainus hea kohalik siider, mis ma leidnud olen |
Tagasi tulin eelviimase rongiga ja nagu kõik vaesed inimesed teavad, siis nädalavahetusel pole paremat kohta, kus purjus olla kui ühistransport. Minu vagunis oli umbes 10 kutti, kes olid ilmselgelt juba peoga alustanud ja vist liikusid tagasi koju, et järgmisele minna (lahati mingit draamat). Seejärel läksid kaks kutti tülli ja ma eeldan, et see oli ühise meelemürgi tõttu. Üks kutt teatas teisele, et too varastas tema osa ära ja süüdistatu väitis, et nad olid selle viimases pubis koos ära tarbinud ja esimene lihtsalt ei mäleta. Kogu vagun kuulis seda vaidlust umbes pool tundi ja seal ei tulnud mitte mingit uut infot, lihtsalt kahe väite kordamine järjest valjuhäälsemalt, isegi laused olid täpselt samad. See üks kutt nägi selline välja, et tal ei ole üle seitsme klassi hariduse, aga tal endal oli nii sulnis naeratus peas iga kord, kui ta uuesti jaurama hakkas ja kõik ta sõbrad talle ütlesid, et ta vait jääks. See sündmus oli minu jaoks alguses kole, siis naljakas ja siis jälle kole. Koledaks muutus asi uuesti siis, kui rong jäi peatuses seisma ja oli seal tükk aega. Rongijuht teatas, et ootame seal ja kõik tegid järelduse, et tüüpidele on politsei kutsutud. Õnneks/kahjuks ei olnud asi nii, vaid järgmises vagunis oli kellelgi terviserike ja mõne aja pärast otsustati, et kiirabi tuleb järgmisesse peatusesse. Sõitsime siis sinna ja ootasime jälle, kuni teatati, et kiirabi veel pole, aga järgmine rong on tulemas, seega kõik peavad rongilt maha minema ja rong koos haigega sõidab kuhugi edasi rööbastelt eest ära. Rongis olnud reisijad läksid maha ja pakkisid end 10 minutit hiljem järgmisesse rongi ümber. Koju jõudsin umbes kell kaks öösel.
Nädal hiljem oli mul valida kolme ürituse vahel - lauamänguõhtu, Jamali Maddixi show ja ühe teise stand-up show vahel. Ma valisin viimase ja rängalt kahetsesin. Ma pole kunagi enne läinud enne show lõppu ära, aga kui sa oled kuulanud järjest kuut kohutavat koomikut, siis mul ei olnud südant sinna kauemaks jääda. Tulin koju ja otsustasin, et vaatan siis Netflixist stand-upi ja suutsin siis ka valida
anti-komöödia (mis on võitnud palju auhindu) ja jäin poole peal magama.
Järgmine õhtu vaatasin lõpuni, värvisin juukseid ja jõin kanget siidrit ehk olin tõeline iseseisev valge tüdruk.
26. september käisin jälle Londonis, seekord kindla eesmärgiga, mis tegi kõik palju nauditavamaks. Läksin töölt rongiga ja kell pool seitse kolmapäeval on Londonis palju inimesi. Metroosse minnes hakkasin küll korraks emmet igatsema, et ma ise ei peaks oma eksimise eest vastutama. Kõik läks hästi ja jõudsin õigeks ajaks õigesse kohta -
Mitski kontsert O2 Shepard Bushis (kui te olete kunagi mõnda siseruumis lindistatud kontserti näinud, siis see on tõenäoliselt seal filmitud). Kontsert oli lahe, aga ma ei ütleks, et kohalik rahvas väga tantsija tüüpi siin oleks. Ma ei kirjeldaks ka ennast kui väga tantsijat, aga siin kontsertidel sobin peaaegu muusikavideosse juba.
 |
| Siis kui arvasin, et rongiga on vahva sõita |
 |
| Mul on paremat kaamerat vaja |
Ma oleks arvanud, et sellest õhtust kõige meeldejäävam on see kontsert, aga ma eksisin. Eelnevalt olin välja vaadanud viimase rongi ja viimase bussiaja. Kuna minnes olin ma ähmi täis, siis ostsin rongipileti tagasi Whittlesfordi (ehk kaks peatust Cambridgest Londoni poole, sest sealt läksin peale) ja rongiga tagasi jõudmine oli kiirem kui viimase bussiga, seega otsustasin rongiga ka tagasi tulla. Jõudsime peatusesse nimega Broxbourne kui rong jäi seisma. Seisime natuke aega ja rongijuht teatas, et ta uurib, mis värk on, läks veel 5-10 minutit ja tuli välja, et liinile on kukkunud puu ja edasi sõita ei saa. Ootame natuke, äkki siis on ära koristatud. Läks 20 minutit, rongijuht teatas väga pettunult, et endiselt ootame ja tööd käivad, aga ta tegelikult ei tea täpsemalt ka midagi. Ootasime veel 15-20 minutit, puu oli ikka liinil ja võib veel 20-30 minutit minna, AGA firma on kutsunud kõigile taksod ja kõik kes tahavad saavad tasuta koju. Kuna kell oli pool üks öösel läbi, siis muidugi tahtsid kõik tasuta takso peale minna ja rongijaama ees moodustusid grupid, et kes kuhu tahab minna. See koht on umbes 40 miili ja 6-12 peatust (oleneb rongist) Cambridgest eemal. Ma haakisin end ühe tüdruku külge ja siis me omakorda kahe järgmise inimese külge, et kui see lubatud takso tuleb, siis lähme sellele. Pärast pool tundi kesest ööd passimist said kõik aru, et rongifirma ei olnud mitte ühtegi taksot tellinud ja mitte keegi ei tea mitte midagi ning kui sa tahad koju saada, siis see on su enda teha. Meie neljane grupp haakis end järgmise inimese külge, kes oli 30-ndates mees, kes tellis kuuese takso ja selle peale me ka õnneks saime.
Taksos kiskus aga olukord natuke inetuks alguses ja kui mul ei oleks olnud hirm, et ma pean üksinda suvalises kohas Inglismaal seiklema hakkama, siis ma oleks võib-olla midagi öelnud. Nimelt meie tahtsime linna saada ja siis vaadata, mis summa on ja selle põhjal maksta, taksojuht aga arvas, et me peaksime kõik kohe ära maksma ja siis ta viib meid kohale. Kõigil oli oma arusaam, palju selle sõidu eest peaks maksma ja millal ning sellest tulenevalt käis mitte eriti sõbralik aasimine. Jõuti kokkuleppele, et kõik maksavad kohe 20£ ja siis kohale jõudes vaadatakse taksomeetrit ja makstakse ülejäänud summa. Asja tegi ebameeldivaks see, et ei minul ega ühel neiul olnud sularaha, sest 21.sajand ja kõik pidid kinnitama, et me oleme toredad inimesed ja ei tee külmarvet. Sõitsime umbes 50 minutit ja kui Cambridge jõudsime, siis kõik olid leebunud ja sõbralikud ning kuigi taksoarve oli 240£, siis taksojuht küsis kõigilt ainult 30£. Kolmekesi koos taksojuhiga käisime veel pangaautomaati otsimas ja siin pannakse osad automaadid ööseks kinni, seega see võttis ootamatult palju aega.
Jutt oli, et rongifirma siis vähemalt kompenseerib selle taksoarve ja taksojuht kirjutas meile ka tšekid. Ta oli väga vastutulelik (eriti kuna nüüd oli oma raha saanud) ja oli nõus kirjutama mulle teise peatuse arvele (Whittlesford Cambridge'i asemel), aga ta kirjutas selle väga valesti (aga arusaada, mis kohta mõtles). Koju jõudsin 3.15 ja magama 3.30. Olin väga värske lilleke tööl.
Kirjutasin rongifirmale ka, et tahaks kompensatsiooni, mille peale keegi vabandas ja saatis mulle tšeki rongipileti eest, aga mitte takso. Kui sul ei ole Inglismaal kohalikus pangas kontot, siis ei ole tšekiga mitte midagi teha ja ma käisin eraldi pangas seda kontrollimas. Eks ma võtan end kokku ja kirjutan oma parima passiiv-agressiivse kirja varsti.
 |
| Lemmik koht kolmapäeva öösel kell 1 |
Üks päev puhkust oli piisav, siis läksin taas stand-upi kuulama, aga seekord Cambridges. Eestis on enamus tegijaid 20ndate keskpaigas, siin on enamus koomikuid, keda näinud olen, natuke vanemad. Kõik kümnendad on esindatud (aga paratamatult meeldivad enda vanused kõige enam). Võõrustaja proovis minuga rääkida ka, aga kuna mu töö, hobid ja nimi on liiga imelikud/spetsiifilised, siis ta laval olles ühtegi tabavat nalja välja mõelda ei suutnud ja liikus edasi.
Kerime nädala edasi ja saabusid külalised Eestist. Koos
Aneti ja
Lindaga sai kunagi alustatud geenitehnoloogiks õppimist ja kõik oleme mingil hetkel rohkem või vähem kahetsenud seda valikut. Enne Cambridge tulemist veetsid nad paar päeva Londonis ja nagu tavaks on, siis neile seal meeldis. Erinevalt minust otsustasid nad Cambridge tulla rongi asemel bussiga ja eelmist lugude taustal võib see tunduda ajaliku käiguna. Erinevate elu keerdkäikude (loe: ummikute) tõttu jäid tüdrukud õigest bussist maha ja pidid järgmisega tulema. Järgmise bussiga kogesid nad kahte Inglismaale omast asja:
1) viisakus - vaatamata sellele, et mingi naine arvas, et mobiiltelefoniga rääkides on vaja nii kõvasti karjuda, et teine inimene sind ka telefonita kuuleb, ei julgenud mitte keegi talle midagi öelda ja kui suure vaevaga sai bussijuhile kitutud, siis bussijuht tegi oma noomimise anonüümselt ja kisakõri ei saanudki teada, et jutt temast käis
2) teetööde tõttu pidi buss ringiga tulema ja bussijuht eksis ära. Inimesed pidid oma telefone pakkuma, et saaks edasi liikuda. Buss jõudis Cambridge pool tundi planeeritust hiljem.
Emotsionaalsete kannatuste korvamiseks läksime baari, kus kehtis veel viimased kaks minutit 2-4-1 ehk kaks jooki ühe hinnaga. Kui miski kõlab liiga hästi, et tõsi olla, siis üldiselt nii ongi. Minu jook vusserdati ära, selle ümbervahetamine läks ikka 3£ maksma ja umbes 20 minutit (aga elus on palju hullemaid asju). Õhtu maitseelamuseks jäi siiski baari kõrval asuv KFC.
 |
Hello MTV and welcome to my crib.
Õhkmadrats koosneb 90% väljahingatavast õhust, 10% tatist ja võib sisaldada pähkleid! |
 |
| Udune pilt või udune pilk? |
Järgmine hommik ärkasime enam-vähem maganult välja, minul tagumik vastu maad (tundub, et madrats oli pähklitele allergiline). Kui kardin sai eest tõmmatud, oli selge, et oleme Inglismaal, sest kõik oli hall ja sadas. Otsustasime anda võimaluse kohalikule ühistranspordile ja selleks olin ma eelnevalt tutvunud nende kodulehega. Ma ei ole ammu näinud nii halvasti töötavat ja disainitud veebilehte - näiteks ei ole bussipeatustel nimesid, vaid need on asukoha põhised, aga neid otsida ei ole võimalik. Õnneks teab google maps peaaegu kõike.
Plaan oli minna hommikust sööma ja kui ei oleks sadanud, siis see oleks olnud 40-minutiline jalutuskäik. Me läksime sinna kahe bussiga 1,5 tundi, sest minemiseks läks vaja kahte bussi. Üks buss jäi vahelt ära ja järgmine sõitis meie peatusest nii palju mööda, et oleksime võinud kohe jala minna. Olukorra päästis maitsev brunch.
 |
| See maitseb paremini kui välja näeb |
Tagasi linna otsustasime jala minna, sest kell oli juba palju ja tundus, et siis saab kindla peale õigesse kohta. Trenditeadlikumad inimesed juba teavad, et see aasta ongi moes märjad varbad ja kilejoped. Näitasin oma lemmikumaid kohti ja proovisin ümberjutustada linnaekskursiooni.
 |
| Me jätsime see päev ujumise siiski vahele |
 |
| Stepptantsu kursused algavad järgmine neljapäev |
 |
See on muuseum, sest see oli nii populaarne,
et kõik ei mahtunud missale ära ja koliti suuremasse kirikusse ümber |
 |
| Jupatsid |
 |
| Ikka veel mu lemmikkoht... |
 |
| ...ja mu lemmikpood. Proovisime umbes 6 erinevat enne kui midagi ostsime |
Ülejäänud töötunnid veetsime poodeldes, sest seal sadas vähem ja vahel peab massiga kaasa minema ja ostma asju, mida sul tegelikult vaja ei ole (sõõrikuid, riidepuid, jõulukingitusi). Poed on siin Halloweeniks täiesti valmis, kõik temaatilised asjad on olemas - kostüümid, kommid, joogitopsid, aiakaunistused, näo- ja juuksevärvid ja nii edasi. Kohe halloweeni asjade kõrval on jõuluasjad...
 |
| There are two types of girls on Halloween |
 |
| Pole vist mõtet küsida, kas komm või pomm. |
 |
Kuuse kleit on multifunktsionaalne - saad rolli koolinäidendis,
Halloweeniks oled rääkiv puu ja Jõuludel ei pea metsast uut tooma |
 |
| For this Christmas I wanna get fat |
 |
| Swarovski on nii eelmine hooaeg |
Tüdrukute buss lennujaama tagasi läks kell 2 öösel, seega plaan oli enne seda linnas olla ja siis otse bussile minna. See kõlab palju lihtsama plaanina, kui see tegelikult on, sest enamus kohti pannakse siin kinni kell 12 ja need mõned üksikud kohad, mis on lahti, on paksult rahvast täis ja kottidega sisse ei lasta. Kui meid esimesest kohast ära saadeti kell 00.20, siis meil läks 40 minutit enne kui me leidsime uue koha, kus olla. Õues oli külmaks läinud ja enam kõndida ei viitsinud, seega bussile minekuks tellisime Uberi. Minu orienteerumine on nagu ta on ja ma ei öelnud midagi, keegi kaarti ka eriti ei vaadanud, seega meie autosõit kestis umbes 2 minutit enne kui kohale jõudsime ehk siis me võttsime auto naeruväärselt lühikeseks distantsiks. See ei tähenda, et see ei oleks huvitav sõit olnud. Kui juht autost välja tuli, olime kõik kolmekesi segaduses, et miks mingi kaassõitja autost välja tuleb ja asju pakib, kuni tuli meelde, et juhid istuvad siin valel pool. Lisaks ainsa foori taga, kus me seisime, proovis mingi väga purjus noormees ka autosse tulla, sest ta ei saanud aru, et see auto ei tulnud talle järele. Minul oli väga naljakas, autojuhil ei olnud üldse (ta on vist liiga vähe GTAd mänginud).
Vahelduseks läks kohalik transport õigel ajal liikvele jatüdrukud jõudsid kohale graafiku järgi, mina jõudsin 2.45 koju ja elu oli ilus.
 |
| Ainult tervislik toit |
 |
Me paistsime oma riietusega silma, sest kellelgi ei rippunud kõht/tissid/reied kusagilt välja,
mis on siin sõltumata ilmast tavaks kui pärast üheksat kodust välja minna nädalavahetusel.
Vähesest meigist pole mõtet rääkidagi |
Et oma elu eriti eksklusiivsena näidata, siis veetsin järgmise nädalavahetuse Iirimaal. Stansteadist Corki lendamine on lihtne ja mitte väga kallis (edasi-tagasi läks umbes 80€). Töölt läksin paar tundi varem ära ja kuigi alguses oli plaan võtta Uber lennujaama, siis mul hakkas rahast kahju ja läksin bussi+2 rongiga. Endiselt olen Inglismaal, seega üks rong jäi muidugi hiljaks, aga õnneks ainult 7 minutit ja lennujaamas oli kell neli reede pärastlõunal väga vähe melu.
Iirimaal ootas mind Ralf, kellega käisime koos gümnaasiumis ja ma tunnen kohustust inimestele meelde tuletada, et meid valiti meie lennu kõige iroonilisemateks inimesteks (ega ta ei olnud ilma asjata üks mu esimesi sõpru uues koolis). Kõik toimus läbi huumoriprisma ja ma kohati muretsesin, et mu põsed jäävadki naermisest ebaloomulikku asendisse.
Esimene õhtu olime korralikud ja viisakad - käisime sushit söömas ja vaatasime, kuidas ettekandjad kellelegi sünnipäeva laulu laulsid. Ma arvan, et see oli kõigi jaoks ebamugav (nad panid tule kustu ja küünlavalgel laulsid pool laulu).
Iirimaal ei saa olla kainena ja eestlastena ei olnud see meie jaoks probleem. Läksime pubisse nimega BDSM ja ainult väga palju nime pärast. Koht oli tegelikult üllatvalt suur ja nagu mitmes kohas, oli seal hoovist tehtud välisterass, kus sai katuse all istuda ja iga laua juures olid soojuslambid. Bussi peale oli täitsa kahju minna, sest ma tundsin, et see kerge küpsemine sobis mulle.
Ralf elab äärelinnas nagu minagi, aga mäe otsas ja nagu ta ise ütles, siis see koht meenutab väga
Wisteria Lane'i. Ma poleks üldse üllatunud, kui me oleks seal näinud meeleheitel koduperenaisi.
 |
| Kohaliku soovitatud kohalik siider |
Järgmine hommik kell seitse hakkas laulma äratuskell ja seda saatsid kaks ägisevat 25-aastast, kes tundsid, et nende elus pole olnud suuremat katsumust kui see ärkamine praegu. Kuidagi suutsime siiski motiveerida üksteist, et ärkamine on hea mõte ja on vaja autole järele minna, sest muidu on väga keeruline
road tripi teha.
Auto võtsime lennujaamast ja me alguses natuke muretsesime kindlustuse pärast, aga kui sul ei ole krediitkaarti, siis sa PEAD võtma nende kindlustuse, mis on 25€/päev ja katab kõike ilma omavastutuseta. Need teenindajad rõhutasid seda korduvalt - kui kivi lendab aknasse, siis pole hullu, kindlustus maksab; kui keegi lööb parklas uksega mõlgi, siis vahet pole, kindlustus maksab; kui sa tood auto tagasi ja üks uks on puudu, siis vahet pole, kindlustus maksab. Mulle tundus veider, et seda nii ekstreemselt rõhutati, samas sai terve päev öelda "full kindlustus
baby", kui jälle käsipidur peale ununes või mõned möödumised väga lähedalt läksid.
Meie marsruut oli enam-vähem selline:
Kuna tegemist oli laupäevaga ja meil olid plaanid, siis muidugi õues sadas, aga ma viitan jälle oma märgade varvaste ja kilejope reeglile. Alustasime
poolsaarele sõitmisega, mis on kuulus, sest seal inimesed räägivad veel iiri keelt ja seal on palju kauneid vaateid. Nii vähe kui me nägime, oli tõesti ilus, aga enamus oli udus peidus, seega google piltide otsing aitab ilmselt rohkem.
Järgmise peatuse tegime 5 minutit hiljem ja siis algasid Iirimaa tippmodelli võtted peale, mis kestsid järgmised kaks päeva.
Loopisime veel kohalikke lambaid oma porgandi jäänustega (nad ei olnud üldse huvitatud) ja sõitsime edasi. Järgmine peatuskoht maksis 2€ ja seal olid suured CCTV (turvakaamera) sildid. Kumbki meist rahakotti kaasa ei võtnud ja värava juures oli suur tünn, kus oli pilu, et igaüks saaks oma 2€ sinna sisse toppida. Kaamera filmiski ainult eemalt seda tünni ja ma ei tea, kas selleks, et näha, kas kõik jätavad sinna raha või et kas keegi proovib seda sealt ära vedada. Me ei võtnud neid turvameetmeid väga tõsiselt, vehkisime käega rahapilu juures nagu oleks midagi sisse pannud (tegelikult ei pannud midagi) ja läksime vaatasime vanu keldi(?) asula varemeid. Ma olen selle koha suuteline leidma kaardi pealt, aga mitte koos nimega.
Sealt algas ka meie moraalne allakäik. Järgmiseks tegin pilti jeesusega ja mingi naine jõllitas mind terve aeg autoaknast. Ta ei tulnud autost välja, ta ei öelnud midagi, lihtsalt vaatas. Järgmises parklas tahtsin kajakaga pilti teha, aga tema minuga ei tahtnud. Nalja kui palju.
