Cambridge 2.0 - endiselt 2 tundi ajast maas

Hei,

Nii ongi, olen tagasi Inglismaal. Ma arvan, et see oli paratamatu ja vihjed olid ju kõikjal. Ei muutnud ma kunagi selle blogi nime ära ja see viitas alati UK-le, lisaks oli mu pilt uurimisrühma lehel üleval. Ehk siis kiire taustainfo: 2016 aastal kolisin 2,5 kuuks Cambridge, töötasin Sangeri instituudis, nautisin ilmselt parimat suve oma elus ja siis tulin Eestisse tagasi kooli lõpetama (tõenäoliselt viga, sest magistrikraadist on täpselt nii palju kasu olnud, et julgesin stand-up'i teha).

Sangeris töötab üle 2500 inimese, teadus on jagatud viieks suureks rühmaks ja mina töötan cellular genetics suunal ehk siis rakugeneetika. Minu kõige suurem ülemus on eestlane, laboris juhendab mind itaallane ning lisaks minule on meie rühmas veel hiinlane. Bioinformaatika poolt teeb austraallane, hollandlane, iraanlane ja ukrainlane ehk siis me oleme väga rahvusvaheline rühm.
Töö on huvitav, seni pole antud mulle ülesandeid, millega ma hakkama ei saaks, aga üldiselt on elimineeritud ka vajadus, et ma ise mõtleksin ehk siis mulle öeldakse täpselt ette, kuidas midagi teha ja see sobib mulle. Esimesel nädalal tegin ikka kõiki katseid aegluubis, sest viimasest päris laboris töötamisest on aasta möödas ja ma ei suutnud uskuda, et PCR tegemine võibki nii lihtne olla. Mõnel ööl olen veits paanikas üles ärganud, sest ma ei mäleta, kuhu ma mingid katsutid pannud olen või kas ma ikka tegin PÄRISELT õigesti asju ehk siis mind vaevab võimas imposter syndrome. Aga pole hullu, mu juhendaja ütles, et see on paljudel teadlastel, kaasa arvatud temal.

Minu reis siia algas Vana-Pääskülast, kus ma istusin bussile ja tiksusin Riiga, Riias sõitsin taksoga lennnujaama ja sealt Lutoni lennujaama. Mul oli ostetud bussipilet veel Lutonist Cambridge, aga Cambridges tegelesid mingid tüütud aktivistid heategevusega ja seetõttu buss linna ei sõitnud, vaid jäi seisma Trumpingtonis ehk umbes 3,5 miili õigest kohast eemal. Üldiselt on mind kasvatatud põhimõttel, et raha tasub kokku hoida ja jalad on kõndimiseks aga oma pagasiga läksin kergemat vastupanu teed ja läksin järgmise bussi peale, mis sai linna sisse sõita. Bussijuht karjus mingite sõitjate peale, kes ei suutnud maksta ja kui lõpuks raha kokku said, siis selgus, et tegemist on kasutuselt ära läinud müntidega. See ei olnud see meeldiv algus, mida ma oma reisilt ootasin.
Pärast veel ühte suurt ringi ja valesti kaardi lugemist jõudsin ma siiski ühe kohaliku eestlase juurde, kes oli nõus mind siin võõrustama (sest jutt oli 1-2 päeva). Kui ma sinna jõudsin, siis oli "minu toas" veel eelmine "kodutu" sees.
Pärast hommikusööki käisin tube vaatamas, kus päriselt elama hakata ja avastasin kaks muutust: poola pood oli kinni pandud ja Shreki burksiputka oli kadunud. Esimese ja teise maja kaugus oli 0,4 miili, aga ajaliselt oli mul 2,5 tundi vaba vahepeal ja ma kasutasin seda aega nii nagu alati kui päike paistab - püüdsin endale päiksepõletuse, aga selleks, et see ühtlane saaks käisin edasi-tagasi mööda jõe kallast. Õhtul pidasin pikniku ehk teesklesin kohe, et mul on võimas sotsiaalelu (ja joodikupäevitus on osa mu imagost).

Oma sünnipäeva veetsin tööl kuulates juttu, mida ma juba kaks aastat tagasi kuulsin ehk erinevad sissejuhatavad loengud selleks, et sa ametlikult üldse midagi teha tohiksid.
Õhtul läksime pubisse sööma ja söögiks oli kõige klassikalisem inglise toit ehk pirukas (pie). Siin tähendab see soolast asja, mille kõrvale käib kaste ja salatiks on konservherned. Nad armastavad oma herneid, aga mitte toorelt nagu meie. Mingit kohalikku siidrit jõin ka, aga kui ma seda enam kunagi oma elus ei saaks, siis ma väga õnnetu ei oleks. Pubi eripära oli see, et aias oli värav ja teisel pool väravat oli surnuaed ning see, et inimesed oma joogiga ühele või teisele poole väravat läksid, ei olnud üldse ebatavaline.

Minu esmaspäeva ja teisipäeva mahtus ka tubade vaatamine, aga kuna ma olen suhteliselt otsustusvõimetu, siis oma valiku tegin alles teisipäeva õhtul, seega 1-2 öö asemel olin vaese kohaliku juures hoopis kolm ja kolmanda öö veetsin elutoa diivanil, sest tuba oli lubatud juba järgmisele öömaja vajajale.
Rääkides mu uuest elukohast....Mu tuba on suur ja ilus, kuid kui siin majas elaks perekond, siis oleks minu tuba elutuba. Aken on suur ja tänava poole. Seinad on siin majas papist ja kõik kostab läbi. Olen pidanud kuulama nii kellegi norskamist kui ka ülevalt naabrite võidukat lõpuni trukkimist (minu õnneks ja nende kahjuks on nende sessioonid üsna lühikesed). Ametlikult elab lisaks minule veel siin majas 4 inimest (2 kohalikku, üks prantslanna ja üks indialane), tegelikult on meid kokku siin 6 ehk siin on üks illegaalne lembemees. Paarike eriti ei meeldi mulle, sest isegi kui nad ei proovi järglasi saada, siis nad kolistavad ebanormaalselt palju.

Ei, kamin ei ole funktsionaalne. Jah, ma leidsin kondoomipaki voodi alt.

Esimese nädala jooksul jõudsin ka ühele stand-up üritusele. Pileti sai osta kas netist (6,5£) või koha pealt (8£). Kohti oli umbes 40 ja ürituse õhtujuht teadis pooli inimesi, kes regulaarselt nendel üritustel käivad. Esines kolm koomikut, kellest üks rääkis oma ex-tüdrukust, kes oli eestlane. Üritust aga müüdi sellega, et õhtut lõpetas neljanda koomikuna Fern Brady, kes käis paar kuud tagasi ka Eestis esinemas. Sain facebooki lehekülgede nimed, et siin open mic'del käia, aga ma pole sellega veel tegelenud.

Nädalavahetusel oli "Big weekend", mis on pargis toimuv "festival", kus on toitlustajad, ala ürituste jaoks (erinevad trennid), üks telk kohaliku muusika jaoks ja suur lava. 2 aastat tagasi oli peaesineja Boney M, seekord Right Said Fred. Kohaliku muusika telgis mängisid ülikooli erinevad bändid (nad nägid kõik väga alaealised välja). Ma käisin üritusel kaks korda - laupäeva päeval, kui mul oli igav (sest see on kogu linnale mõeldud ja tasuta) ja ma sisustasin aega jalgpalli kolmanda koha mänguni ning õhtul koos oma majakaaslasega (kelle nime ma endiselt ei tea). Mu majakaaslasel oli minust vist natuke kahju ja seepärast ta ostis mulle pitsat ja kookose.

Jalkat vaatasin pubis ja see on kohalik pubi kass

Mu lemmik troopiline puhkekoht Cambridge

Pühapäeval proovisin endale ja maailmale tõestada, et ma suudan küll jooksmas käia. See oli hea mõte, kui mitte arvestada, et viimati käisin jooksmas Leedus ja õues oli 27 kraadi. Ehk siis pärast oma 7 km ma tulin koju ja surin, mille peale mu majakaaslane tegi mulle süüa, sest "you have moving stress". Kuna tegemist oli India toiduga, siis enne kui ma seda süüa sain, pidin käima poes ja hapukoort tooma (ma nüüd tean, kust riiulist seda otsida).

Kui mu esimene nädal oli väga tõmblemise rohke, siis teine nädal kukkusingi kohe rutiini nagu ma algusest peale arvasin ehk siis õhtuti on netflix ja ringiga jalutuskäik poodi, et oma sammud täis saada (tänks polar loop). Kui ma ringiga käin, siis ma näen oma sõpru lehmi ja kõnnin mööda põldmarja põõsastest, kust saab endale valmis marju noppida. Põldmarjade miinuseks on okkad, mis ei tee seda protsessi ülearu naudidavaks.

Ootavad bussi

Ühe korra olen jõudnud kangatrenni ka (teine kord ei jõudnud, sest ma tulin vales bussipeatuses maha). Siin toimuvad trennid kirikus ja hind on enam-vähem sama, mis Eestis (numbrid samad, valuuta teine). Ütlesin, et olen algaja, aga trenni lõpus ütles treener, et ma ajan pada (ma võisin parafraseerida) ja olen pigem intermediate. Olin väga uhke ja rõõmus enda üle, sest ma sain siin kohe ja ilusti hakkama harjutustega, mida ma õppisin Eestis kuid ehk siis vahel tasub järjekindlus ära.

Kirikule praktiline kasutus

Kangad, rõngas ja trapetsid

Jap, treener oli mees

Aga ilmselt kõige olulisem asi on see, et mul käis külas Triin (18-aastat !? sõbrad). Esimene õhtu jalutasime ja otsisime kohta, kus pärast kella üheksat süüa saaks - see oli keerulisem kui oleks arvanud. Lõpuks leidsime mingi burksi koha, kus kohalik siider hakkas hästi pähe ja leidsime uue ajaühiku - rasvaste kätega niiske salvrätiku paki avamine (see on kusagil 5-10 minuti vahel, vaja on ka kahvlit). Meie laupäeva plaanid nägid küll ette varast ärkamist, aga mu naabrid pidasid meid loodriteks ja hakkasid juba 7.30 lõhkuma, et kogu maja ärkaks ja toimetama hakkaks. Ilmselgelt on see vigane plaan, sest kui korraga on majas ärkvel 7 inimest ja ainult üks vannituba, siis tekivad järjekorrad.
Päeva esimene pool möödus poodeldes ja ma mõistsin, et parim kingitus, mis ma saan tuua, on sokid (jätke oma jalanumbrid kommentaaridesse). Päeva teise poolde jäi kommi- ja fudge-poe korduv külastamine, pimms lemonade, tätoveeringud ja kohaliku kolledži hoovi pugemine, et üllatuskülalisena koolilõpetajat õnnitleda. Õhtu lõppes jäätise, filmi ja vältimatu naabrite armuelu kuulmisega ehk siis tervislikud eluviisid ennekõike.

Siin ei pea lõpukleidi pärast muretsema

Kolledži hoovi valvur

Jah, see on vegan

Sponsored by mango cider

See külaskäik oli minu jaoks väga oluline, sest esiteks ma sain kinnitust, et ma ei mõelnud seda välja, et mu naabrid on väga valjud ja teiseks, sest mul ei ole siin sõpru. Ma tõmbasin uuesti endale tinderi, aga väga raske on kellegagi matchida, sest mul on liiga kõrged nõudmised - max 1 selfie, kindel ei kui on: udused pildid, särgita pildid, emaga pildid (üllatavalt palju), peamiselt grupipildid, autopildid, lapsega pildid, self-employed jne ehk siis ma juba valin endale kassi.
Meie aias käib üks must kass, kellele meeldib linnumajas istuda. Kuna ma elan linna ääres, siis siin on üldse palju kasse ja jalutades on tuju hea. Üks hommik jäin tänaval kahte kassi pildistama ja mõtlesin, et see on põhjus, miks ma üks päev bussist maha jään. Pärast üks mees ütles mulle tere hommikust ka, sest tal oli ilmselt naljakas, kuidas täiskasvanud inimene keset tänavat seisab ja kasse pildistab (ja inimesed on siin üldse sõbralikumad).

Ta istus nii vähemalt 10 minutit

Tehtud umbes meeter eemal eelmisest pildist

Ärikohtumine

Otsingud kõige sõbralikuma klienditeenindaja jaoks võib lõpetada: ta töötab Tescos. See ei ole mingi üleüldine kirjeldus, vaid seal on üks keskealine mees, kes töötas seal ka kaks aastat tagasi ja on seal siiani. Tal on alati hea tuju ja viimati ütles ta mulle 10 korda "ma'am" 4 minuti jooksul. See-eest tööl on barista, kes on koguaeg mossis näoga ja ma veits kardan teda, seega kohvi ostmine on koguaeg natuke eneseületamine.
Poodides on tegelikult ülipopulaarne iseteenindus ja kassasid kasutavadki pigem turistid või siis need, kes maailma lõpuks valmistuvad ja korraga meeletutes kogustes asju ostavad. Kassades on natuke teine etikett - kui Eestis tuleb kaup, siis lastakse see läbi ja lükatakse leti lõppu, klient maksab ja hakkab oma asju kotti pakkima. Pakkimise ajal alustatakse juba järgmise inimese kaupade läbi löömist. Siin nii ei ole - kui sinu asju skanneeritakse, siis hakka kohe pakkima, sest isegi kui sa oled ära maksnud, liigutakse järgmise kliendi juurde alles siis, kui kõik su asjad koos on ja sa oled ära läinud, mis teeb kogu protsessi väga aeglaseks.

Aga nagu ikka, siis ma lõpetuseks jätan niisama pildiklibu.

Use prmoocode "lonelyboy123" for -80% discount

    

Mänguasi/äratuskell/tolmuimeja Henry, mida ei ole üheski endast lugupidavas majapidamises

"Näita, kes on boss"

Tsauka!