Linna kauneim pikachu

How do you do?

Ma olen üle kuu aja hoogu võtnud, et midagi uut kirjutada, aga peamiselt tahaks lihtsalt viimati vaadatud sarju ümber kirjutada.

Mu juhendaja laboris oli 2,5 nädalat puhkusel. See oli täpselt see tunne, kui su vanemad lähevad kodust ära ja sind jäetakse esimest korda koos oma õdede-vendadega üksi koju, ilma et kedagi valvama kutsutakse.

Jõudsin vahepeal korra ka Eestis käia, sest ilmselgelt on üks kuu juba piisav aeg, et koduigatsus tekiks ja samas paras aeg, et su sõbrad pole sind veel ära unustanud. Ma natuke lootsin rangemat kontrolli lennujaamas, sest ma tulin ühe seljakotiga, mille sees oli 67 paari sokke. Seda oleks olnud kindlasti põnev seletada
Kui Eestis olemine paari sõnaga kokku võtta, siis ma ilmselt sõin ja jõin siin rohkem ühe nädalavahetuse jooksul kui ülejäänud augustis Inglismaal kokku ehk klassikaline kodukülastus.

Geneetika - see on imelihtne

Tagasi Inglismaale tulles (seekord kott kohukesi täis) lasi mind Riia taksojuht peaaegu üle. Olin tellinud endale transfeeri, mida ma kahetsesin, kui nägin, et Riias on olemas taxify ja yandex. Ma külmetasin õues umbes 30 minutit enne kui ma end kokku võtsin ja kuhugi klienditeenindusse helistasin, et kus mu takso on. Siis läks veel 10 minutit ja minust jäi kaks inimest maha, kellele ka unustati järgi tulla. Võib väita, et taaskordselt ei olnud tegemist imelise algusega.

Samal õhtul jalutasin poest koju ja minu kõrval jäi seisma üks mootorrattur ja hakkas seletama, et ta on eksinud. Ma proovisin meenutada, mis tänaval me oleme ja otsisin kotist telefoni, et mapsi pealt talle näidata, kus me oleme. Siis ta ütles, et ei-ei, ma otsin teed su südamesse. See oli nii halb, et see oli naljakas. Natuke rääkisime juttu - ta oli leedukas, kes oli ka just siia kolinud ja elab üksinda suures toas, sest ta tüdruksõber jättis ta vahetult enne kolimist maha. Nüüd ta on nagu mina ehk sõpru pole, aga käib ja proovib tutvuda suvaliste inimestega.

Võtsin ühe vaba päeva töölt lisaks oma puhkusele, et käia lõpuks national insurance number'i intervjuul. See oli karjuvalt bürokraatlik protsess, mis endiselt kestab. Selleks, et intervjuule saada, pead sa rippuma tükk aega telefoni otsas ja robotid suunavad sind edasi-tagasi, kuni lõpuks mingi pärisinimene küsib sult su nime ja aadressi. Kindel on, et midagi läheb valesti. Siis saad endale intervjuu aja 6 NÄDALA pärast ning kui sa lähed kohale on sul vestlus, kus küsitakse, miks sa siin oled, kui kaua sa oled olnud, kauaks sa jääd, kus sa praegu elad, kus enne ja nii edasi. Kõik vastused kirjutatakse käsitsi üles vihikusse, mis näeb välja nagu kolmanda klassi inglise keele tasemetöö. Kui täitmisel tekib viga (näiteks kirjaviga), siis tuleb see maha tõmmata, teha parandus ja intervjueeritav (ehk mina) pean paranduse juurde kirjutama kuupäeva ja oma allkirja. Ma ei hakanud neile soovitama, et neid avaldusi võiks kohe arvutis teha, kus vigade parandus oleks lihtsam, seda vihikut ei peaks välja printima ja mingi vaene sekretär ei peaks seda hiljem uuesti ümber trükkima. Kui kogu intervjuu on tehtud, toimub veel eraldi kontroll, kas su pass on üldse korras ja päris. Minu puhul võttis see eriti kaua aega, sest tädi, kes sellega pidi tegelema, ei saanud oma arvutisse sisse logitud ja kogu kontor kuulis, kuidas ta IT-mehega telefoni otsas rippus. Positiivne oli see, et vihma enam ei sadanud kui kogu see kamm läbi sai. Praeguseks on intervjuust möödas 2,5 nädalat, aga võib minna kuni 6 nädalat enne kui ma selle numbri kätte saan. 12 nädalat ootamist on piisav põhjus, et pikemaks ajaks UKsse jääda.

Üks väga lahe muuseum, kuhu ma nüüd jõudsin, on Kettle Yard. Majas elas paarike, kes kogusid kunsti ja tegid ülikooliga diili, et nemad näitavad tudengitele tasuta, mis neil on ja ülikool tegeleb admin poolega ja ehitab nende maja suuremaks. Enam nad seal ei ela ja majast ongi tehtud muuseum, kuhu saab tasuta sisse. Enne tuleb anda fuajees oma kott ära, et sa oma kotiga ei laamendaks ega midagi pihta ei paneks. Majas on kaks reeglit: esiteks ei tohi midagi näppida ja teiseks kui sa näed tooli, siis istu sinna. Mu lemmik maali oli teinud üks 12-aastane poiss ja ma ainult natuke surin kadedusest (ma ei hakanud sellest isegi pilti tegema). Väljapääsu juures oli ka annetuste kast, aga kuna mult oli kott ära võetud, siis ma sinna midagi panna ei saanud  ja minu meelest on see kõige halvemini läbimõeldud paigutusega asi seal.

Mu tulevikukodus võiks ka selline nurk olla

Kui rääkida trennist, siis ma proovin nüüd vähemalt 4 korda nädalas trenni jõuda või mingit moodi end liigutada. Tööl hakkasin käima jõusaalis ning kuna sealne dušš on oluliselt parem kui see, mis meil majas, siis mul on väga hea motivatsioon seal käia. Tsirkuses olen nüüd teinud trenni nii kangastel, rõngal, trapetsil kui cloud'l. Trapetsil sain paberi ka kätte, et oskan ilma treenerita ohutult sellel tegutseda. Arvestades, et ma olen trapetsi trennis ainult 2 korda käinud, siis see on päris hea tulemus. Sellest nädalast algavad mul kangastel kursused ka, seega 6 nädala pärast peaksin ma juba palju tublim ja osavam olema.
Jalkasse olen kaks korda jõudnud ja viimane kord ma jooksin ja rabelesin oma endiselt-mitte-ära-paranenud reielihasega, vaatasin surmväsinult kella ja avastasin, et ma olen seal olnud ainult 15 minutit. See oli VÄGA pikk trenn ja nautida on natuke raske, kui sa oled oma tiimi jaoks pigem -1, sest lisaks sellele, et sa oled ainus tüdruk ja kõigist vähemalt 10 cm lühem, siis sul pole ei kiirust ega tehnikat. Aga ma maksin ausalt oma £3,5 ja mängijaid oli nagunii puudu.

Gazelle

27. august oli vaba päev, sest siin oli bank holiday. Eestlastel ei tasu kadetseda, sest teil oli nädal varem Edgari päev. Asjaolu, et mul sõpru siin ei ole ja et kodus (ükskõik mis definitsioon) ka ei olnud asjad hästi, hakkas vist väga läbi kumama tööl, sest mu itaallasest juhendaja, kes on 40ndates, kutsus mind oma perega matkama. See tundus nagu väga hea võimalus midagi uut näha, tutvuda ta perega ja mitte üksi olla, seega ma läksin. Esmalt sõitsin rongiga Bishop Stortfordi, mis on Cambridgest vähem kui 30 miili (alla 50 km), aga rongipilet maksis £10.40, mis on minu meelest röövimine. Seal võeti mind auto peale ja ta 2-aastasele tütrele ei meeldinud ma ÜLDSE . Me olime kõik üllatunud, aga ma tegin siis seda, milles ma siin juba üsna heaks olen muutunud - olin vait ja hoidsin eemale ehk olin väga autentne eestlane. Ma isiklikult arvan, et talle ei meeldinud, et seltskonnas oli veel üks blond.
Meie "matk" oli väga lihtne maastiku mõttes. Käisime 5 km, siis sõime pubis lõunat ja kõndisime veel 5 km. Söömise ajal neiu leebus natuke mu suhtes ja sai vist aru, et ma ei kujuta endast otseselt ohtu, aga sõpradeks me siiski ei saanud. 10 km peale läks meil kokku natuke üle viie tunni.

Gäng

Pubi tiik

Käisin St. Vincenti kontserdil. Ta viimane album on olnud mu lemmik asi alates jõuludest. Pileteid oli järel vaid mõned üksikud kui ma ostma hakkasin ja ma pidin võtma istekoha rõdule. Rida YY ei öelnud mulle enne midagi, aga kohale jõudes selgus, et see on kõige viimane rida ehk siis lavast nii kaugel, kui vähegi võimalik. Eks ma natuke õnnetu olin, eriti kuna ma olin prillid tööle unustanud, aga see oli ikkagi rock-kontsert ja ma täiesti pime ka ei ole, seega polnud hullu. Kui kontsert hakkas, siis ma mõistsin, et oleks pidanud hoopis päikseprillid kaasa võtma. 4 muusikut seisid reas ja kogu sein nende taga oli tehtud tuledest, mis põlesid väga eredalt ja vilkusid meeletult palju. Kui kellelegi oli enne kahtlus, et ei tea, kas nad on epileptikud või mitte, siis kontserdi lõpuks nad kindlasti teadsid, sest see show oli selline, et isegi terve aeg silmad kinni olles oleks hoog peale tulnud. Muusika oli imeline ja ma ei kahetsenud hetkekski piletile kulutatud raha. Seltskond oli samuti huvitav. Üldiselt inimesed nurisevad, et Eesti publik on väga tuim ja surnud, aga nüüd ma tean, et britid suudavad ka rock-kontserdil täiesti tuimalt seista. Minu ees istus kolm meest (30-40) ja nad olid täiesti paigal ja mossis näoga terve aeg. Mina olin välismaalane, kes tuli kontserti nautima ning viimane rida ja istekoht mind ei heidutanud. Tantsisin ja laulsin istudes ja hiljem püsti koos minu kõrval istuva naisega. sest see oli koos tantsimise lugu. Naise kaasa kadus ära mõneks ajaks ja tuli tagasi 6 õllega, millest ühe sain endale (sest ma olin üks vähestest, kes kaasa elas korralikult). Pärast kontserti rääkisime juttu - nad olid iirlased ja meeletult häiritud kolmest mossitavast põrsakesest meie ees (nad arvasid, et ma olen nendega koos). Väga meeldisin neile mina ("You are so pretty") ja mu reaali sõrmus ning kuidagi jõuti järeldusele, et Eesti ja Iirimaa on sama (sest meile ei meeldi venelased ja neile ei meeldi inglased). Pärast kontserti aitasin neil leida tee baari, kuigi kumbki neist otse käia ei suutnud.

Kontserdi ajal ei tohtinud pildistada ja turvamehed
käisid inimesi hoiatamas, kui nad telefone nägid

Mingi õhtu tabas mind vajadus minna poodi ja osta endale coca. Kell oli nii palju, et lahti oli veel ainult tesco express, mis on natuke kaugemal ja kuna mul olid sammud täis kõndimata, siis tulin tagasi mööda teist teed. Läbi klappide hakkas kostma võõras muusika ning varsti selgus, et ühes pubis on jazzi õhtu. Ma piilusin umbes 5 minutit seda niisama aknast ja ei julgenud sisse minna. Siis tegi kiire uurimine selgeks, et ümber maja minnes saab otse pubi hoovi ning kuna kõik aknad ja uksed on terassil lahti, kostab muusika kõik sinna. Läksin ja istusin tühja laua taha üksinda pimedas ja kuulasin muusikat. Minust mõni meeter eemal oli laud, kus istus neli meest, mõne aja pärast läks üks neist ära. Kui neid oli järele jäänud kolm, siis avanes neil hea vaade minu lauda ning nad kutsusid mind enda juurde istuma. Ega mul kaotada midagi ei olnud  ja läksingi. Lauas oli üks londonlane, üks waleslane ja üks lätlane. Natuke rääkisime juttu, viimased kaks olid üsna purjus. Nad imetlesid väga mu julgust üksi kuhugi niisama välja minna, eriti kui ma seletasin neile, et ma olen seal ainult muusika pärast (ilma et ma oleks muusik või tudeng) ja ma ei taha, et nad mulle juua ostaksid (tegemist oli teisipäeva õhtuga). Eestiga seostus neile see, et väidetavalt on fudge'i retsept eestlase välja mõeldud. Internetis sellele ühtegi allikat ei viita ja kui see oleks päriselt Eestist pärit, siis seda teadmist raiutaks meile esimesest eluaastast saadik (sest eestlased on väga uhked oma pseudosaavutuste ja kuulsuste üle).

Rohkem pole kordagi jõudnud

Käisin ekskursioonil linnas ja see oli ainult 75% sellepärast, et seda müüs väga kena poiss. Ülejäänud 25% oli igavus ja võimalus kolledžeid näha. Meid oli grupis 8, kuus tükki olid inglased ja üks austraallane. Ma olin järgmistest umbes 20-aastat noorem ehk siis kõige põnevam inimene. Nad olid väga armsad inimesed, rääkisid minuga Eestist ja minust ja muretsesid ikka, kas ma saan giidi jutust aru (ta rääkis üsna kiiresti) ja kui sadama hakkas, siis jagasin vihmavarju ühe mehega (sest ta naisel oli vihmajope). Kui te mulle külla tulete, siis tuletage meelde, et ma tean mingeid põnevaid asju linna ajaloo kohta.

Neid inimesi on väga vähe, kes täpselt teavad, kus see pea on

Ma proovin mitte liiga palju kodus olla, sest oma toas võib ükskõik kus istuda. Lisaks on meil remont praegu ja nagu ikka, siis ajaplaneerimine ei ole tugev külg siin kellelegi. Remont algas vannitoas ja täpselt enne pikka nädalavahetust lõhuti dušš välja ehk pesus ei saanud käia ja see seis oli 10 päeva. Käisin reedel tööl pesus ja järgmine kord esimese asjana teisipäeva hommikul tööle jõudes. Tänaseks on meil uus dušš juba olemas ja kabiin on nii suur, et sinna mahuks kolm inimest ilma, et nad üksteist puudutama peaks. Kahjuks veersurve pole endiselt imeline ning vesi ei lähe nii kiiresti soojaks kui minusugusele ärahellitatud printsessile meeldiks. Välja sai visatud vann ning hetkel puudub wc-pott (õnneks meil on üks wc veel), kuid kui uskuda remondimehi (väga sõbralikud), siis see vannituba peaks saama valmis järgmise päeva-kahe jooksul ning siis ehitatakse köögi kõrvale veel üks vannituba. Kahjuks selle tulemusena me kaotame köögi mõneks ajaks ja kuhu meie külmkapid pannakse (mis põhimõtteliselt seisavad õues praegu), ma ei kujuta ette.

Paar raffaello väärilist pilti.

Ursula kohalik teisik

Valvab mu puhast pesu

Igale kassile, keda näen, ütlen kõva häälega "tsau"

Jah, ta elab paadis

Olen samas autos ka kuldset retriiverit näinud

Korallid veekeetjast

Selles kirikus toimuvad trennid

Ühe teise kiriku dekoratsioonid

Tulge kõik, vaesed ja rikkad!

Naiste wc-s kokteili baaris

See koht on 10-minuti kaugusel mu kodust, need sildid on igal pool ja ma avastasin
selle üksinda pimedas koju jalutades. Oli küll kõhe tunne üle selle sama silla jalutades

Paar päeva hiljem oli kleeps kadunud

Jooksmas käies leiab lahedaid väravaid

Mu lemmik lugemiskoht

Cheers!