Üks kõigi ja ükskõik

Hei,

Minu voodis on maganud nelja nädalavahetusega kokku neli erinevat inimest ja ma võin ainult eeldada, mida minu majakaaslased arvata võivad. Nii juhtub, kui sa oma keskkooli sõrmust kannad...

Oktoobri lõpus tuli mulle külla Erko, kes on juba ammu tuntud reisikaaslane (Itaalia, Island). Kuna elus käivad asjad kolme kaupa, oli igati loogiline kirja saada ka Inglismaa reis. Tegemist oli taaskord road tripiga ja lihtsuse mõttes lammutan asjad päevadeks.
Üldiselt meie reiside dünaamika on hea, sest paha tuju on toiduga leevendatav ning reisi alguses valime välja paar nalja, mida siis kordame 6362 555 korda.

Päev -1
Keegi läks Londonis vale rongi peale, aga see oli okei, sest kellelgi teisel eksis bussijuht linnas ära.

Päev 0
Smuutid on igalpool allahinnatud ja kui neid juua, siis on tervislik eluviis garanteeritud. See, et kõrvale läheb valimatult kommi ja saiakesi ei ole oluline. Tegemist oli neljapäevaga ja saime tasuta Christ kolledži hoovi jalutama. Oleks julget nägu teinud, oleks ilmselt sisse ka saanud. Rääkisime üksteise võidu, et kui me oleks sellises kohas õppinud, mitte Tartus ega TTÜs, siis oleksime kndlasti palju rohkem vaeva koolis näinud ja see ei oleks nii raske tundunud (me saime ise ka aru, et see on lollus, sest üks meist lasi parasjagu loenguid üle). Aga kui oled ainult Eesti koolides käinud, siis võtab selline rikkus jalust nõrgaks küll.

Üks majadest

Hoov

Jätkasime turistitamisega ja ronisime Great St. Mary kiriku torni, mis on kõige kõrgem koht, kus saab nautida vaadet Cambridgele. Tegemist on linna keskel asuva kirikuga, kus algas kogu haridustee - 1209 hakkasid Oxfordi tudengid seal loenguid pidama.

Igakord kui kellegagi ronin sinna, panen erineva vaate pildi

Sellel nädalal oli ka midagi nii abstraktset nagu koolivaheaeg. Seetõttu olid puntimise (endiselt paadiga sõitmine, kus aerutamise asemel lükatakse end pulgaga mööda põhja edasi) hinnad tavapärasest natuke odavamad (ehk siis tänavalt sai sama hinnaga, mis muidu internetist ette ostes). "No thank you" on linnas jalutamisel põhiline fraas, sest pakkujaid on meeletult, aga lõpuks lasime end ikkagi ära rääkida ja läksime ühele päeva viimastest sõitudest. Puntimise eelis on see, et näeb ühte silda, mis on juhtumisi ka üks kuulsamaid kohti siin linnas. Meil oli tuur, ise midagi tegema ei pidanud ja kuulasime, kuidas puntija rääkis nii linna ajaloost kui sellest, et Cambridge ülikooli bakalaureusse on kõige raskem sisse saada ja need tudengid ongi erilised inimesed.

Bridge of Sighs - sest ühikast eksamile minek ajab ohkama

Reisi jooksul on tehtud rohkem pilte lindudest kui Erkost

Mathematical bridge. Kaasas käivad kaks linnalegendi - et see on Newtoni disainitud ja ehitamisel pole kasutatud naelu. Tegelikult on sild ehitatud pärast Newtoni aega, kuid disainitud tema õpilase poolt. 

Õhtut jäi lõpetama Lord Huroni kontsert. Ma olin veidi kuulanud neid enne, kuid peamiselt läksin moraalseks toeks kaasa. Esimest korda ostsin pileti kontserdile nii, et ma ei teadnud, milline laulja isegi välja näeb. Soojendusesinejaks oli bänd, mis oli ainult 2 nädalat koos mänginud (nad ütlesid, mitte tase ei olnud nii kehv). Kui ma peaks etteheiteid tegema, siis Lord Huroni enamus lugusid on väga sarnase kõlaga ja järgmisel päeval me mõlemad ümisemise sama lugu, aga kui seda kuulata tahtsime, siis oli valik kolme erineva loo vahel.

Päev 1





Hommikul oli piinavalt varajane äratus. Rongi peale läksime ikka jooksuga ja hirm oli, et sisse söödud hommikusöök ei jõua rongile. Sihtkoht oli Stanstedi lennujaam, kust saime rendiauto. Vähese eneseusu ja ebausu tõttu maailmasse ostsime kindlustuse juurde (mida taaskord ei läinud vaja).
Kuna Erko oli autojuht, siis minu teha oli üleüldine reisikava. Ma olen väga optimistlik ajaga arvestaja, seega minu plaan oli kell 9 lennujaamast välja sõita ja kell 11 olla Oxfordis. Tegelikkuses sõitsime lennujaamast minema 9.30 ja M25 (maantee) oli kohati täiesti umbes. Ma sain nii kurjaks, et ma otsustasin vahepeal mitte rääkida. Jõudsime kella 11 asemel 12.15. Kroonilistele hilinejatele ei tundu see nagu meeletu erinevus, aga kui sul on 2 tunni asemel aega 45 minutit, siis see annab tunda.

Oxford
Parkisime kesklinna, sest parkimisehind enam väga ei huvitanud ja jõudsime pilgu peale visata peamistele kohtadele.
Rivaalitsemine Oxfordi ja Cambridge vahel on väga kuulus, alates sõudmisest ja lõpetades sellega, et kui ühte kooli kandideerid, siis teise enam avaldust esitada ei saa. Oxford on vanem ülikool rohkemate kolledžitega kui Cambrdige (1096 ja 38 kolledžit vs 1209 ja 31 kolledžit). Oxfordi kiituseks võib veel lisada, et nad hakkasid naisi enne vastu võtma kui Cambridge.
Aega oli meil vähe, seega jõudsime ainult natuke jalutada ja üleüldist õhkkonda tunnetada. Linn tundus avaram ja ruumikam kui Cambridge, jõgi oli linna keskusest kaugemal. Ehituskivide tõttu oli linn palju kollasem, aga väga sarnaselt müüdi kõikjal kooli pusasid ja Oxfordist on pärit J.R.R. Tolkien, seega sõrmuste isandat oli võimalik igas formaadis soetada.

Oxfordi Bridge of Sighs. Jah, seal filmiti Harry Potterit

Bodley raamatukogu

Unistada ju võib

Radcliffe camera ehk raamatukogu

Oxfordi turg on katuse all, aga ma tunnen, et nende enda seinamaaling on kõige paremini seda jäädvustanud. Ma millegi pärast eeldasin, et seal on soe, aga tegelikult ei olnud üldse. 

Oxfordi kindlus. Selle kõrval oli küngas, mis meenutas väga Gediminase torni Vilniuses.

Intelligentide kodulinnas sattusime ka lameda maa meeleavalduse peale. Mu nägu lõi nii särama, et sain flaieri ka pihku

Oktoobri lõpu teeb eriti ilusaks, et kõik kasvavad väädid on punased

Stonehenge
Startisime linnast uuesti 13.15, et jõuda kella kolmeks Stonehenge. Siin riigis on hobideks oma poliitika pea peale keeramine, tee joomine ja ummikus istumine. Linnast välja sõitmine võttis piinlikult kaua aega ja maanteel muutus jalg üsna raskeks, kuid see meid väga ei aidanud, sest viimased 15 miili enne kohale jõudmist algas jälle ummik, mis lihtsalt ei liikunud. Maantee läheb Stonehengist nii mööda, et sa näed seda aknast ja siis me vaatasime seda ja mõlemad mossitasime, sest viimane sissepääs oli kell 15 ja kell oli 14.57.
Kui lõpuks parklasse jõudsime, teatas töötaja, et kahjuks pileteid enam ei müüda, aga ÕNNEKS me olime enne internetist pileti ostnud ja sellega veel lubati sisse. Vanasti sai autoga stonehenge juurde sõita, nüüd on külaliskeskus, kuhu tuleb auto jätta ja buss viib inimesed keskusest kivideni.
Kui pileteid lunastama läksime, siis teatati, et on 100 aasta tähtpäev sellest, kui Stonehenge avalikkusele avati ning selle puhul esineb orkester, jagatakse kooki ja teed ning kõigil on võimalus minna täispuhutavale batuudile. Elu on üks emotsionaalne sinusoid, sest too hetk ma olin nii õnnelik, et ma peaaegu unustasin ära, et me olime pool päeva ummikutes istunud.
Veetsime esimese tunni pildistades, väga kurb on ainult paar tükki välja valida.

Orkester lasti keskele, aga see muusika oli liiga abstraktne minu maitsele

Nii raske on nii ilus olla

Kook

Poes käisime ringi ja rääkisime kõva häälega lolli juttu, sest see on eesti keele võlu välismaal... kuni keegi võõras vaatab sulle otsa ja ütleb selges eesti keeles "magnetid on seal pool". Mul oli nii naljakas ja piinlik, et ma pidin end suvaliste asjade vahele ära peitma. Me ei olnud ju sadamas, ma ei tea, kust need eestlased sinna said.
Siis oli aeg minna batuudile, mis oli diskrimineerimise vastane - sinna võisid kõik minna sõltumata kehakaalust, pikkusest või vanusest. Ainus miinus oli see, et seal hüpata oli väga külm.

Jõudsime veel väikeses näidiskülas käia, kus oli väga sõbralik töötaja, kes lubas kõike katsuda ja rääkis tarka juttu juurde, aga muuseumi külastamiseks enam aega ei olnud. Ma ei oleks hüppamist vahetanud mitte mingil juhul targemaks saamise vastu.

Kauges külas... 

Milline vedamine kuningannaga samal ajal sinna sattuda

Salisbury
Linn, mis asub Stonehengest 13 kilomeetri kaugusel ja eks see oligi põhjus, miks sinna läksime. Igas õiges linnas on katedraal (Cambridges näiteks ei ole) ja see oli ikka uhkelt suur. Sisse saamine käis vabatahtliku annetuse alusel, aga kassapidaja oli too aeg pausil, seega ei olnud kedagi süümepiinu tekitamas ja külastus oli tasuta. Katedraali teeb eriliseks kõige kõrgem kirikutorn Inglismaal, kõige vanem mehaaniline kell (mis töötab ka) ja Magna Carta koopiat hoitakse seal. Viimast me ei näinud, sest pärast kella viit läheb enamus riiki koju magama.

Kontekst pole oluline

Meil on lugematu arv pilte, kus kirikutorn pole peale mahtunud

Kui meid katedraalist välja visati, oli õues juba pime ja kiirustada polnud enam kuhugi. Jalutasime linnas ringi ja otsustasime, et erinevalt Islandist võib endale siin lubada väljas söömist. Teadmata põhjustel läks mõlemal peale söömist jälle tuju nulli, aga päeva päästsid Tesco küpsised. Vahel lihtsalt on vaja kohvi maitselist suhkrut.

Salisbury

Tauton
Ööbisime Airbnbs, mille olime eelmisel päeval broneerinud. Tauton asub Salisburys 70 miili kaugusel ja me jõudsime sinna kella 22 ajal, Mulle teadaolevalt ei ole see linn mitte millegi poolest eriline, ainus põhjus, miks me selle valisime oli tema asukoht (poolel teel järgmise päeva kohtade juurde). Võõrustaja oli sõbralik keskea teises pooles olev mees, kes plaanis järgmisel nädalal Tallinnasse sõita.

Üks voodi üks tekk - mis teed?

Päev 2
Ei ole paremat päeva alustajat kui meal deal ja külm vannituba, Pakkisime uuesti asjad autosse, tõmbasime spotifyst paar uut playlisti ja jätkasime oma teekonnaga.

Exeter
Asub Devoni maakonnas ja on kuulus, sest neil on...katedraal. Me kõndisime katedraalini, saime teada, et külastus maksab üle 7£ ja siis seisime 10 minutit ja mõtlesime, et mis nüüd saab - kas lähme või ei. Me ei ole kumbki tuntud otsuste langetamise poolest (ja nende juurde lõpuni jäämise). Minu jonn jäi peale ja me piletiputkast kaugemale ei läinud (tuuri oleks pidanud üle tunni ootama).

Kui me pärast ringi peale tegime, siis selgus et see on ikka väga suur katedraal, aga ma ei olnud nõus pärast nii pikalt raisatud aega tagasi minema

Asi, millele ma olin nõus raha ja aega kulutama olid maa-alused käigud. Kassapidaja oli väga sõbralik ja ütles meile, et linn teenib enamus oma tulust parkimistrahvide pealt, seega enne tuurile minekut käisime veel korra auto juures, et parkimise eest juurde maksta.
Exeteris on kuulsad käigud, mis ehitati puhta vee saamiseks 14.sajandil. Teise maailmasõja ajal olid käigud kasutuses pommivarjendina. Meie giid rääkis, et ta on ühe korra kihlveo tõttu käinud nendes käikudes ilma igasuguse valgustuseta ja see oli kõige raskemini võidetud klaas veini tema elus.

Me saime kõik punased mütsid pähe. Sellistes kohtades oli isegi minul seda vaja

Klaustrofoobi unelm

Okehampton
Võib väita, et läbiv teema meie reisil ja üldse Inglismaal on kirikud ja lossid. Okehampton on Ed Sheerani laulust ehk loss künka otsas. Kiitus kohalikele, sest raha nad oskavad küsida, eestlastel on veel liiga palju vaatamisväärsusi tasuta. Tegemist on suhteliselt nukras seisus lossiga, aga hinna sees on audiogiid, kus räägitakse sulle, mida sa näed ja nägema peaksid. Ma tundsin, et need lood olid liiga pikad ja vahetasin kärsitult järgmiste peale, aga kannatlikumad inimesed saavad kenasti tunnikese veeta lossi alal. Loss pärineb 11. sajandist ning mängis olulist rollis Rooside sõjas. 16. sajand sai Henri VIII-l villand ja lasi lossi valdaja pea maha võtta, pärast mida loss lagunes ja jäi umbes sellisesse seisu nagu ta on täna.

Selle koha kõrval oli illustratsioon, milline see koht eeldatavasti välja nägi vanasti ja see aitas mul oluliselt paremini aru saada, mis toimub. Sellest meil muidugi pilti pole

100% pühendunud kuulaja

Lydfordi loss 
Asula, kus lisaks paarile majale oli üks kandiline torn (loss) ja kirik, mille kellad pidevalt helisesid. Loss oli vangla, mille ülemus oli kuningas Johni vend (~1194).  Seda oli nii kirjeldatud, et tekkis ettekujutus, kuidas kuningas andis oma vennale vangla, et ta saaks end olulisena tunda ja mitte jalus töllerdada.
Kirik oli pisike ja nunnu ning sees toimus kellamängu trenn.

See oligi lihtsalt kandiline maja sügava keldriga 

St Ives
Järgmine pikem peatus oli siinses kuurortlinnas, mida mul tekib soov võrrelda Haapsaluga, kuigi ilmselt rohkem sarnasusi peale mere ääres olemise ei ole. Teadmata põhjustel jättis see linn nii sügava mulje mulle, et nägin seda isegi paar kuud hiljem unes.
Linn elatus kunagi kalastamisest, kuid kuna nüüd on uued ajad ja suuremad on majad, on tegemist kuurortiga, kus pesitsevad peamiselt kunstnikud. St Ivesis on ka oma Tate muuseumi filiaal (kuhu me kahjuks ei jõudnud). See-eest same käia mere ääres ja sain korrata oma Islandil õpitud tarkust - jalanõud ei saa märjaks saada, kui sa neid jalga ei pane. Promenaadi ääres oli arkaad, kus me küll midagi ei mänginud, aga põnev oli vaadata ikka. See on samuti midagi, mis on igas Ameerika filmis, aga Eestis pole tähele pannud.
St Ivesis oli meil kaks eesmärki - tankida ja süüa chips'n'fish'i. Tripadvisoris enim soovitatud söögikoha kõrvale parkisime täiesti juhuslikult, kuid millegipärast on seal linnas kombeks müüa toitu kuni kella ühe-kaheni ja siis teha paari tunnine paus ning uuesti alustada müümist kella viiest. Seal ei olnud piisavalt soe, et siestat pidada. Seega pidime otsima muu koha ja kuniks seda valisime, siis et mitte nälga jääda, proovisime teist kohalikku toitu - Cornish pastyt, mis on paksu koorikuga pirukas, kus on traditsiooniliselt sees veiseliha, kaalikat, sibulat ja kartulit ning see on korralikult ära pipardatud. See oli korralik töölisklassi toit, mida sõid näiteks kaevurid, kes hoidsid süües kinni piruka paksust äärest ja viskasid selle hiljem minema, et mitte saada arseeni mürgitust (sest käed olid mustad, aga kahvliga polnud aega ega võimalust jamada). Me olime näljased ja sõime kahepeale ühe algusest lõpuni ära.
Ostsime mingist suvalisest kohast endale kala ka, ühele mintai (pollock)  ja teisele kilttursk (haddock). Muidu oli väga maitsev, aga natuke sai soolaga koonerdatud. Endiselt oli meil vaja tankida ja linnas polnud ühtegi bensiinijaama, seega alustasime linnast lahkumist, toit karbis ja sõitsime lähimasse bensukasse, kus meie õnneks müüdi ka soola....750g pakendis, mis on ainus ostetud suveniir mul sellest reisist.

Mõista mõista, kas me olime seal tõusu või mõõna ajal

Modell

Vahel muusika haarab nii, et unustad masinasse münte panna

Ah ma niisama

Aus värk

Land's end
Inglismaa kõige läänepoolsem punkt. Sellest on tehtud terve linnak ja selle juures asuvas külas on järjest "viimane pood" ja "viimane hotell". Jõudsime kohale viimase päikesega, kõik peale restorani ja wc oli juba suletud (seal on 4D kino, poed, muuseum). Restoranis oli kellegi pulmapidu, seega me tegelikult ei olnud sinna ka väga oodatud.

Spoiler alert! Me tegelikult lähme järgmiseks San Franciscosse

Lammas all paremas nurgas

The Minack Theatre
Mere ääres kaljudele tehtud vabaõhu lava, kus tehakse suveteatrid. Esimene etendus oli Shakespeare'i "Torm" aastal 1932. Tegelikult me seda kohta ei näinudki, sest samal ajal oli seal (muda?)jooksjate finiš ja ühtegi mitte-osalejat ei lastud ligi. Seetõttu ei tundnud end väga halvasti, et parkimise postkasti münte ei pannud. Natuke kolasime seal ümber ringi ja siis läksime kiiruga ära, enne kui keegi oleks meile tulnud teatama, et me ei oleks tohtinud üldse autoga nii kaugele sõita. Mängukava 2019 hooajaks on juba väljas, äkki ma hakkan kultuurseks ja siiski jõuan midagi vaatama.

Kui uskuda iPhone kaamerat ei olnud üldse õues pime

Ma ainult natuke tahtsin üle värava ronida

Merry Maidens
Midagi otse lapsepõlvest - jõudsime täiesti pimedas kuhugi põllule, kus oli 19 kivi ringis. See oli kõik. Päris vanapagana legendi ei olnud, aga kohalik folkloor arvab, et 19 naist tantsisid pühapäeval ja see oli nii suur patt, et muutusid kohapeal kiviks.

Tundub nagu väga odava õudusfilmi algus

Plymouth
Kivide juurest öömajani oli sõita 140 km, sest ma olen suurepärane reisiplaneerija. Tee peal saime isegi tolli maksta üle silla sõitmise eest. Me sinisilmselt arvasime, et rendiauto puhul ei pea seda tegema, aga võta näpust.
Meie airbnb oli mere ääres ja sinna ligi saamiseks tuli sõita sik-sakkis mööda eriti kitsaid teid, aga õnneks Erko on julgem ja kannatlikum sõitja kui mina (kui mul oleks load,, ma oleks ikka käskinud mäe otsast jala kohale minna). 2 minuti kaugusel oli pubi, kus tuli viisakusest üks jook ka teha. Kuna mina tahtsin mulliga siidrit, siis valik oli lihtne (sest ainult üks jäi valikusse), aga Erko sai vähemalt nelja piirkonna õlut proovida enne otsuse tegemist.

Beertastic

Päev 3
Ärkasime hommikul ning oli kuidagi puhanud olla ja õues väga valge. Varsti saabus mõistmine, et öösel keerati kella, aga me kumbki ei teadnud seda ning olime kaotanud tunni valget aega, sest me ei tea, mis maailmas toimub. Väga ei kurvasta, kui see traditsioon ära kaob.
Võtsime tunnikese, et linnaga tutvuda. Plymouthist on pärit Drake. Mitte see, kes poest juustu tahab vaid Sir Francis Drake, kes on tuntud ümber maailma sõitmises ja hispaanlaste armaadaga sõdimises. Erko tundis temas ära hingesugulase, sest väidetavalt oli ka Drake alati teine.
Pärast promenaadil jalutamist otsustasime õpuks, et me peame oma starbucksi kätte saama (me olime umbes 5-st erinevast otsinud kõrvitsa oma). Leidsimegi ühe, kus oli neli baristat ja mitte ühtegi klienti, sest koht oli just avatud. Mina tellisin soola-karamelli latte ja Erko piparkoogi kakao, sest selgus, et kõrvitsa siirup on kogu riigis otsas ja seda juurde ei tooda. Mõlemad tellitud kohvid olid rõvedad, aga minu oma maitses nagu guljašš, kuhu kukkus kilo suhkrut sisse. Minust saaks suurepärane "Hirmu faktori" osaleja, sest ma jõin ikka kogu selle olluse ära, kuigi ilmselt rohkem raisatud raha kui millegi tõestamise pärast.

See on 1 minuti kaugusel airbnb-st

Kodu

2018 antakse au niiviisi

Totnes castle
Sõitsime taaskord lossini, mis asus künka otsas. Kuna ma ei oska kaarti lugeda, siis alguses kõndisime linnas niisama ringi vales suunas enne kui ma alla andsin ja siis õigesse kohta jõudsime. Väravas selgus, et piletimüüja on ummikus kinni ja jõuab tööle alles 11.30. See andis meile hea võimaluse teha eemalt pilti ja siis edasi sõita, sest meil oli ju nagunii tund aega puudu kella keeramise tõttu.

Kui ma poleks meid valesti juhtinud, siis oleks nii oluline koht leidmata jäänud

Me lähemale ei saanud

Darmouth 
Sõitsime mööda väga kitsaid teid, kohati oli mõlemal pool teed hekk ja ma ei kujuta ette, kuidas see olukord oleks lahenenud, kui keegi oleks meile vastu sõitnud.

Auto jätsime lossi parklasse ja meid ootas ees imekauni silt: parkimisautomaat ei tööta ja parkimine on tasuta. Nii palju oli see ehk negatiivne, et enam polnud seal olemiseks ajalist piirangut ja me võtsime ikka mõnuga aega.
Kohe parklas oli silt, mis tutvustas matkaradu ja kõige pikem pidi olema tunni ajane, seega selle välistasime koheselt. Tegelikult läks meil ikka vähemalt nii kaua aega, aga seda teistel põhjustel.
Läksime kõige lähedamal olevat lahte/alkoovi vaatama. Kui trepist alla jõudsime, siis lendas jope seljast ja algas fotosessioon, sest mul oli vaja mängida paksu kampsuniga väikest merineitsit. Pärast mõlema edvistamist jalutasime edasi neeme tippu, sest mu juuksed tahtsid rohkem sassis olla.

Ega te arvanud, et ainult üks variant sai tehtud?

Ma olen liiga palju õudusfilme vaadanud

Kapten Morgan

Loss ise pärineb 14. sajandist ja oli veel asjalik II maailmasõja ajal. Kuna loss asub lõunarannikul, siis ta sai algselt ehitatud, et prantslasi eemal hoida.

Tere, olen mõõtkava!

Sik-sak otse multikast

Laipu ei pea kaugele viima

Ma täpselt ei tea, mis see tähendab, aga naersin kõva häälega

Beer
Täpselt nii, see ei ole trükiviga. Tegemist on väikse mereäärse linnakesega, kuhu läksime pooleks tunniks vaid selle nime pärast. Sealt algas (meie jaoks) ka juura rannik (jurassic coast), mis viitab sellele, et näha on kivistisi erinevatest ajastustest ja mõni rand on täis fossiile (hetkel ei viita kohalikele pensionäridele).

Jäätis toob alati naeratuse näole

Võttis jalust nõrgaks

Lyme Regis
Järgmine kuurort linn, mille rannad on paksult kivisid täis (üks neist on mul siiani jope taskus) ja vähemagi õnne korral võid endale fossiile koju vedada. Kuna päike hakkas juba madalale jõudma, siis käisime jälle kiiruga promenaadil edasi-tagasi ja läksime edasi. Seal oli oktoobri kohta palju rahvast, ma ei tea, kas see linn mulle suvel üldse meeldiks.
Siit linnast on pärit ka Lassie lugude inspiratsioon. I maailmasõja ajal sai brittide laev tabamuse ning tormiga jõudis kaldale paaditäis laipu. Kohaliku pubi keldrit kasutati surnukuurina, kuid pubi koer (kes oli kolli) läks ja istus ühe mehe kõrvale ja hakkas ta nägu lakkuma. Pool tundi hiljem ärkas mees üles ja Lassiest sai kuulsus.

Durdle door
See oli viimane koht, mida me kindlasti näha tahtsime ja gaasi pedaali sai tallatud võidu päikse loojumisega. Ideaalses maailmas, kus ei oleks olnud ummikuid ega kehvi kaardilugejaid, oleks me ehk isegi õigeks ajaks jõudnud, aga seekord pidime leppima viimase päiksekumaga ja siis juba täiesti pimeduses istumisega. Õnneks oli tähti meeletult ja tagasi jalutades nägime väga eredat langevat tähte, mis leevendas pettumust.
Tegemist on paekivist moodustunud kaare või uksega ning see oli oluline meile, sest Islandil me olime väga sarnase koha lähedal, aga koleda ilma tõttu lähemale ei läinud ja hiljem kahetsesime. See pidi olema meie võimalus parandada vana viga, aga tundub, et peab tulevikus veel korra proovima.

Edasi algas kojusõit, mis oli ligikaudu 300 km pikk. Tee peal peale söögikoha ja bensukate midagi vaadata ei olnud, sest siin ei usuta liiga palju tänavavalgustusse ega vaatamisväärsuste lahti hoidmiseni. Kuna meie reis jäi oktoobri viimasesse nädalavahetusse, siis enamus kohti olid veel avatud suveaja järgi ehk kella kuueni, aga külma ilma tõttu oli inimesi vähe. Nädal hiljem oleks meil jäänud nii mõnigi koht nägemata varase sulgemise tõttu ja suvisel ajal ei saaks läbi turistide massist (kuigi siis säästaks aega, sest igas kohas ei peaks ütlema: "oota, ma võtan jope ära enne kui sa pilti teed").

Kaks nädalat hiljem jäin haigeks ja hääl läks ära. See oli täpselt õige aeg järgmiste külaliste jaoks (Kristjan ja Anni-Brit). Kahjuks mul puuduvad pildid sellest nädalavahetusest, aga me leidsime kohaliku tasuta tuuri, kus väga sõbralik austraallane rääkis meile linna ajaloost ja kõik info riismed, mis mul veel meeles on, on läinud kõigile teistele esitamiseks.
Kui hommikul paistis päike, siis pärastlõunal jäime paduvihma kätte ning leidsime koomiksipoest teised eestlased üles. Õnn või õnnetus, aga need olid need ainsad eestlased, keda ma juba teadsin siin.

Nädal hiljem, kui mu hääl oli nii palju taastunud, et ragises lauseid moodustada, külastas mind mu üks ja ainus endine lembemees (kes on mu stand-up'i kuulnud, see teab). Kõlab nagu retsept katastroofile, aga päike paistis, me sõime koguaeg ja tuju oli hea. Jõudsime isegi kohalikule majapeole, kus mind tabas järjekordne arusaamine, et tegelikult ei lähe puberteet kunagi üle, ei heas ega halvas mõttes.

St John, tuntud ka kui pulmatort

Detsember
Hurraa-hurra, veel kaks inimest jõudsid minu tuppa magama ja endiselt on tegemist inimestega keskkoolist. Kõigepealt jõudis kohale Eva, kes sai ainsana tuuri mu töö juures. Õhtul läksime pubisse, mis karjus jõulud. Kujutage ette, et teil on umbes viie täismõõdus kirstu jagu jõulukaunistusi ja need kõik korraga plahvatavad nii, et kogu sisu lendab lakke ja seintele ning jääb sinna tervena püsima. Pubis ei olnud katmata seina ega lage, kõik vilkus ja sädeles ning baaridaamid laulsid kõva häälega jõululaule.

Unistuste toas

Pildid tegelikult ei anna kogu tunnetust edasi

Järgmine hommik läksime jõe äärde jalutama ja nagu tellitult toimus mingi heategevus võistlus, kus jõgi oli paksult sõudjaid täis ning kõik kandsid kostüümi. Peamiselt olid esindatud päkapikud ja Harry Potteri tegelased. Hommikusöögiks chelsea bun, mis on põhimõtteliselt kaneelirull, aga hiljem siirupiga üle valatud. Autentsuse mõttes ostsime enda oma Fitzbillies kohvikust, mis on Cambridge kõige kuulsam kohvik (aga ikkagi kaks korda suutnud pankrotti minna) ja linnalegendi järgi viiakse sealt kohvikust neid iga hommik kuningannale nosimiseks (ainus allikas on neiu, kes tasuta linnatuuri tegi).

Mul juba ila tilgub sellele mõtlemisest

Õige puhkus tähendab valimatut ja pidevat söömist ning joomist, seega pärast kiiret keskplatsi külastust läksime edasi Eagle Pubi, mis on iga lennuentusiasti ja geneetiku lemmik koht. II maailmasõja ajal hängisid seal lendurid ja 1953 hõisati välja DNA struktuur. Meie läksime lihtsalt vihma eest peitu.

Ükskord üks meist ostab telefoni, mille kaamera teeb paremaid pilte

Järgmise kulinaarse elamusena proovisime ära tänava hot dogi, röstitud kastanid ja starbucksi jõulueri kohvid. Kõige üllatuslikumalt oli kõige maitsvam asi hot dog, kus oli lihtsalt sai ja viiner. Ma ei tea, kas vastikum oli see magus ollus, mida nimetati kohviks või röstitud kastanid, mis maitsesid nagu mitte midagi. Mitte midagi on tegelikult ebaaus öelda, sest seda ei pea vähemalt koore seest välja opereerima.

Vähemalt ühel meist on nimi, mida osatakse kirjutada

Meiega liitusid Ralf ja Elen ja neljakesi avastasime, et kohalikud tudengid on läinud juba koolivaheajale ning kolledžisse jumalateenistusele minna ei saa. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal - läksime kontvõõraks kellegi sünnipäevale ja saime tutvuda kolledžiga, millest enne kuulnudki ei olnud (ega 31-st saagi kõiki teada).

Ma siis veel ei teadnud, et ma selle mängu kaotan

Charlie inglid

Miski ei aita peojärgsel hommikul nagu külmkapi tühjaks söömine ja pop tart'd. Ma sõin neid esimest korda, aga need olid VÄGA magusad.
Ralf oli Evat ja mind maha jätnud ja et selle kurva tõsiasjaga mitte tegeleda, viskasime asjad kotti ja sõitsime Londonisse. Eelnevalt sai bookitud väga odav airbnb, sest elu on seiklus ja mis saaks valesti minna. Arvestades, et me maksime nädalavahetusel kahepeale ühe öö eest 32£, oli tegemist väga tip-top kohaga, aga kui tahta teha etteheiteid, siis ma alustaksin teistest ööbijatest. Tegemist oli tüüpilise briti arhitektuuriga ehk õues on uks ja kui sa selle lahti teed, siis on kohe järsk ja kitsas trepp üles (mitte midagi muud). Teisel korrusel oli vannituba ja köök ning veel üks trepp üles, kus oli kolm ust - trepist vasakul, paremal ja otse vastas. Igale uksele oli suurelt kirjutatud toanumber. Me olime oma toas olnud umbes 15 minutit, kui sinna sadas mingi kutt sisse ja teatas, et ta arvas, et see on wc. Õhtul kui koju tulime, siis see sama tüüp tuli oma toast välja ja ütles meile, et koridoris ei tohi tuli põleda, sest ta proovib magada (see tegelikult ei paistnud ta tuppa). Hommikul otsis ta mööda maja oma tosse taga üsna valjuhäälselt (võib-olla see oli karma, kes need minema viis).

Suure ringiga jõudsime Londonis Hyde parki, kus oli Winter wonderland. Kui te kujutate ette Tallinna jõuluturgu, siis see on vale kujutlus. Pigem mõelge lõbustuspargist, kus saab hõõgveini ja -siidrit. Rahvast oli palju, enne sissepääsu oli koti kontroll ja asjadel oli Londonile vastav hind. Enamus aega käisime niisama ringi, aga Eva julgustusel käisin ühel karussellil. Tundsin, et ma pole enam vapper nooruk, sest kui see asi üles sõitis, enne suure hooga alla tulemist, oli päris kõhe tunne. Aga võib-olla see on normaalne, kui sa oled 85 meetri kõrgusel.

Jah, mul on neid kõiki vaja

Ma olen seda ennegi öelnud, aga London ei ole väga minu linn. Mis mulle siin aga väga meeldib, on igapäevaselt kättesaadav stand-up. Käisime kuulasime kaks tundi nalju ja elu oli ilus.
Õhtu lõpetuseks jäi söögi jaht linnas, aga kuna kumbki meist ei suutnud otsustada, mida ta süüa tahab, siis sai pooled sissesöödud kalorid enne ära kõnnitud. Lõpuks valisime koha, kus esmalt kutsuti meid daamideks ja hiljem öeldi kohe milady. Mingi Leedu noormees, kelle silmad enam 100% lahti ei püsinud, tahtis väga Evaga tantsima minna, aga ta oli ka nõus ootama järgmise korrani, kui me Hackenysse veel sattuma peaks.

Kas tassis on a)fanta b)teraflu c)suuloputusvedelik?

Jäänud oli veel üks päev enne tööle naasmist. Hommikul ärgates ühtegi plaani ei olnud peale selle, et me peame leidma mustas pakendis pringelsid, mis on roosa pipra ja prosecco maitsega (teiste unistuste üle on ebaviisakas naerda). Ma ei oska öelda, mitu poodi me läbi käisime, enne kui me need suvalisest poest Sohos leidsime. Soho kõrval asub hiinalinn ja kuna ma tööl kuulen igapäev Hiinast, siis oleks olnud kohatu sinna mitte minna. Üldiselt mängisime turisti ja ootasime jõule.

Lemmikkino

Jaapani restoran Hiinalinnas

Mu käes on pikachu pildiga limonaad

Evat ei koti tänavamuusikud

Kas sa üldse käisid Londonis, kui sul vaaterattaga pilti ei ole?

Kordaläinud päev 

Parim aeg välja sööma minna on pärast terve paki krõpsude söömist

Queenile pühendatud tänava algus, ülejäänud tänav oli laulusõnu täis

Kaks nädalat hiljem, enne kui koju tulin, käisin veel Londonis Wolf Alice kontserdil ja unistasin pikem olemisest. Lühike olemisel on muidugi omad plussid - palju lihtsam on välja näha nunnu, mistõttu annab baaridaam sulle tasuta vett või lastakse sind kiiremini kohtades läbi.
Mul oli isegi kõige odavam hotell Londonis, ainus eesmärk oli jätta kontserdi ajaks oma asjad kuhugi tuppa luku taha (ja hiljem paar tundi enne lennukile minemist magada). Sain ainsa toa, mille uks ei läinud lukku, aga paar sõnumit ja kõne hiljem tõsteti mind kõige suuremasse tuppa, mis tähendas, et ma sain oma 20 kilost kohvrit neli korrust tassida. Samas jonnida väga ei saa, ma maksin 26£ ja võtsin toa alles eelmisel päeval. Plaanide tegemine ei ole mu tugev külg.

Lavatöölised olid päkapikkudeks riietatud

Järgmine kord kirjutan juba Uus-Meremaast!

Stay cool!