Summer arrived

Heihei,

Nüüd olen vana ja viimased taksid on kõik koju ära läinud. Et seda õigesti tähistada läksime Big Weekendile, mis oli lihtsalt väike festival ühes pargis. Sellel festivalil, mis oli täiesti tasuta kõigile ja kuhu kogunes ohtralt rahvast, läksime meie Boney M pärast. Ma arvan, et keegi meist poleks nii vaimustuses olnud, kui ma ei oleks öelnud, et mu õel oli mingi teema nendega pool aastat tagasi. Kahjuks esimese loo ajal seisime me joogi järjekorras, kust ma sain ühe väga sooja gin tooniku, mis on kindlasti üks ebameeldivamaid asju, mida ma siin tarbinud olen. Kontsert oli lühike, umbes 45 minutit ja sinna mahtus umbes 6-8 lugu. Tundus, et pool aega läks esinejatel meelest, kuidas laul lõppeb, sest kuigi sisuliselt oli kõik läbi, siis ühte "river of babylon" sai koos publikuga veel 5 minutit ümiseda. See ei takistanud siiski sellest kontserdist minu Positivus olemast. Kõige lõpus oli üsna pikk ja tore ilutulestik ka ja väidetavalt pidi Cambridge ilutulestik alati hea olema.

Mitte just kõige suurem lava

Kas me üldse käisime kontsrdil, kui selfiet ei ole? 

Sealt edasi tiksusime kohalikku shootersisse mille nimi oli "The Reagal". Koht, kuhu sa lähed kas selleks, et odavalt ja kiiresti purju jääda või sellepärast, et kõik muu on juba kinni (kaasa arvatud sa ise). Me ei olnud kummalegi olukorrale lähedal, aga koht on populaarne, sest sisse saab tasuta, joogid pole kallid ja saab tantsida. Turvamehi on seal ohtralt, kõigil on traksid peal ja traksid on sellepärast, et need hoiavad kõhu peal turvakaamerat kinni. Ja nagu shootersiski, siis tasub minna oma isiklike turvameestega, kes sind intensiivsete pilkude ja rändavate käte käest päästavad.

Peale imelist nelja tundi und ja esimese kingituse avamist (pusheeni pinal <3) tuli ärgata, et minna Londonisse. Õnneks saadeti mulle Tallinnast elupäästev šampooni ja palsami komplekt, ilma milleta ma oleks poole õhemate juustega lahkunud Inglismaalt. 

Rongile jõudsime väga täpselt ja see läks väga täis. Sõit oli 45 minutit Cambridgest Kings Crossi, kus ma nägin eemalt patvormi 9 3/4. Peamiselt nägin seda seetõttu, et seal oli erakordselt pikk järjekord ja otsustasin, et kuigi minu kiri läks ilmselgelt kaduma 12 aastat tagasi, siis ma ei hakka proovima läbi seina jooksmist. 

Metrooga sõitsime kesklinna ja vaatasime enamus vaatamisväärsuseid, kuid olime piisavalt kitsid, et millegi eest ei maksnud. Seega vaateratast vaatlesin ainult maapinnalt, parlamenti ei proovinud tungida, Professor Ratiganiga Big Benis ei võidelnud ning kuninganna juveele Tower of Londonist ka ei varastanud. Õnneks Tate muuseum oli tasuta ja seal esmalt vaatasime mingit performancet, aga kahjuks oli see liiga diip meie jaoks. Kaks kutti heledates riietes hüplesid ja tantsisid ringi, kaks meest mängisid tšellot ja viiulit ning platsi keskel oli üks eksinud turist, kes seisis terve aeg paigal. Meie vaatsime 5 minutit, aga nad jaurasid seal tunde. Tate juures kõige traumeerivam asi oli see, kui umbes 15-aastane tüdruk läks ja hakkas Malevitši maali näppima.
Muuseumi külastusele järgnes food court ehk turg, mis oli nii ülerahvastatud, et mu hirm sinna ära eksida ja järgmised nädalad Londonis pappkarbis elada muutus üha realistlikumaks. Me otsustasime oma kamba kaheks jagada (meid oli 3) ning pärast otsisime üksteist väga kaua ja lõpuks saime mitusada meetrit kogu turust eemal kokku.
Enamus aega käisime jõe ääres, niiet ma olen põhimõtteliselt võimeline seda reisi kordama. Ületasime jõe Tower Bridge abil, teisel pool jõge käisime veel St. Pauli vaatamas, mis on küll väga suur, kuid seest suhteliselt tühi. Peale katedraali tahtsime veel minna ühte katusekohvikusse, et saada linnavaade, kuid peale 10 minutit järjekorras seismist ei lubatud meid üles, sest Robil olid jalas tossud, mitte kingad. Ka mul olid tennised jalas, aga need oli lillelised ja mul oli kleit. 

Kuna und oli liiga vähe, samas jalutatud oli palju, alustasime teed tagasi, et õhtul minna restorani "Bedouin".Tegemist on P-Aafrika köögiga ning toit oli tõesti hea, kuid klienditeenindus oli kohutav, seega Cambridge külastajatele ei soovita. 

Shiny happy (hungover) people

Metroo on masendav

Kuidas teenida raha, kui sa otustasid 10-aastaselt, et sa tead, mida tahad elu lõpuni teha

Tates kunsti uueks loomas

Turistikas

Poisid ei nõustunud minuga, kui ma ütesin, et väga hall linn, aga pildid ei valeta

St Paul

Trennis sain uued hüüdnimed, sest vihma sadas ja ma olin väsinud, seega ma hakkasin paremini mängima. 

Eile käisin Fitzwilliami muuseumis, mis on piisavalt suur ja ma olin taaskord piisavalt magamata, et käia ainult ühel korrusel. Õnneks on siin paljud muuseumid tasuta ja elavad annetustest, seega uuesti minek ei ole keeruline.

Ilmselt üks mu lemmikuid asju muuseumis. Tegemist on pate-de-verre tehnikga, mis on ülituus ja nii palju kui mina sellega tegelnud olen, väga raske teha

Täna algas siin suvi. Oli lõpuks ometi soe ja päike paistis, pargid olid paksult inimesi täis ja ma suutsin tunni ajaga kaela ära põletada. 

See on ühe kolledži aed. Tartu jääb häbisse, aga vähemalt pole punane TTÜ tellis

Neid oli raja kõrval igas suunas väga palju

Näkemiin

It's always cold here as well

Joujou,

Tegin täna kass Arturi kooki. Endiselt väljakutse minu jaoks, sest pool kööki oli iirist täis ja ühel sõrmel ilutseb vill mille ma sinna kõrvetasin, kui ma pidin proovima, kas see ikka maitseb hästi ja mul polnud aega jahtumisega oodata. Poest vajalikke asjade leidmine oli ka ülimalt keeruline, lõpuks ainsad iirised, mis ma leidin olidki tesco enda omad ja tesco enda asjad on nagu rimi basic ehk siis kaks korda odavamad kui muud asjad, aga kvalitet on ka veidi kehvem. Kuigi iirise sulatamisel eriti vahet ei ole. Aga maisipulgad, neid ma otsisin nii krõbinate, küpsiste, kommide, krõpsude ja lõpuks ka beebitoidu juures, sest mina ei tea, mida beebid söövad aga maisipulgad tundus nagu asi, mida on hea nämmutada. Olles alla andnud leidsin need poola letist, kust edaspidi alustan oma ostlemist, sest seal on kõik eluks vajalik (smetana).  Lisaks ostsin endale 5 paari sokke, sest ma ei tea, kuidas pesumasn töötab ja kedag polnud kodus ka, et küsida. Kassas oli üks sõbralik mees, kes ütles mulle kaks korda "Hi ma'am" ja vist lõpuks neli korda "thanks". Ma ei tea, miks tema mind tänas, aga see sobis mulle.

Jalka on endiselt tore, nüüd kui ma juba olen kaks korda käinud ja endiselt 0 korda õigeks ajaks jõudnud. Seekord ei jäänud hiljaks, sest oleksin ära eksinud, vaid maanteel oli liiklusõnnetus ja istusime ummikus 45 minutit. Ma tean seda, sest siis kui ummik oli põhimõtteliselt läbi, oli suur ekraan, mis ütles "45 minute delay". Ma ei tea, miks on vajalik ummiku lõpus öelda, et sa olid ummikus, aga siin ongi kombeks kõik sildistadaka ka siis, kui see ei ole vajaik. Näiteks igal lihavabal tootel on kirjas, et see on taimetoitlastele sobilik. Nagu näiteks jogurtil. Huvitav, kas taimetoitlane on nii keeruline olla siis, et igal pool peab olema silt peal, kas sobib või mitte? Taaskasutus ja prügi sorteerimine on samuti väga populaarne, tööl on meil siuksed prügiriiulid, kus on eraldi lahter biolagunevale, pudelid ja purgid, paber ja üldine olmeprügi. Meil kodus on ka kolm erinevat prügikasti, aga ma ei mäleta, mis mille jaoks on, seega ma pole veel prügi välja viinud. Aga ka selle kohta on pakenditel kirjas, mis osa on taaskasutatav ja mis mitte. Näites piimakokteili pudelil oli kirjas, et pudel ja kork on taaskasutatavad, kuid pudeli ümber olev kile mitte. Ma arvan, et see info pole ka otseselt tavakasutajale mõeldud, sest ma pole veel näinud, et iga plastiku tüübi jaoks oleks oma prügikast.

Reedel käisime väljas ja siin ma lasen piltidel enda eest rääkida. Aga täiega naljakas oli, selgus, et poisid ei teadnud tükk aega, mis mu nimi on, aga siis kuidagi leidsid mu ikka facebookist üles. Ja oleme ausad, mind on palju lihtsam leida, kui mehi Inglismaal, kelle nimi on William ja Robert. Eesti kohta nad ka ei ta midagi ja siis küsisid mingeid imelikke asju. Tegin neile selgeks, et meil siiski on elekter ja internet ja me oleme juba järgmisel tasemel sõnadest ja suhtluseks kasutame ainult 0 ja 1.
Nagu vanasõna internetis ütleb, siis joomine on järgmisest päevast õnne varastamine ja seetõttu oli laupäeval kolm zombiet ühes majas. Mina olin kõige õnnetum, sest hommikul kui läksin panka otsima, siis ma eksisin väga mitmel korral ära, aga kuna Cambridge on nagu Tartu, siis siin väga kaugele ei saa eksida. Kui ma lõpuks panga leidsin, siis selgus, et ma ei saa kontot avada, sest ma tulin siia ainult kohalikelt tööd varastama ja jumal tänatud brexiti eest. Või noh, ma olen liiga vähe aega siin ja pangal pole mõtet mulle kontot teha ja palka saan ma siin iidsel moel pabertšekiga. Ehk raha saan ma kunagi, kui Eestisse jõuan nende tšekkidega, seniks aga võtab SEB iga mu makse pealt 1% vahelt. Seega kui kellelgi on mulle pakkuda hea alternatiiv, kuidas ära elada, siis kuulan huviga. Tšekk on nimeline ka, seega poisid ei saa minu eest seda sisse kasseerida.

Ega mul siin praegu ei toimu midagi eriti põnevat, ma olen peale tööd suht väsinud, vaatan telekast oma kolm osa simpsoneid ja siis ongi magamise aeg enam-vähem. Me küll reedel arvasime, et peaks Londonisse minema ja Stonehenge juurde ja vb maja põlema panema, et landlordil ka põnev oleks, aga aega on selle kiire asjaga.

See pilt on tehtud umbes 10 minutilise jalutuskigu kauguselt mu kodust. Cambridge on ikka tore küla.

Ma nägin neid luiki peale seda, kui olin eelmine nädal lõpetanud kirjutamise inimesi ründavast luigest. Ma seisin aia taga 5 minutit ja kogusin julgust, enne kui neist mööda läksin. Neil oli täiesti ükskõik minust.

Olgu seal kirjas ükskõik mis, lõppude lõpuks on jalgpall igapäev teemas. Wimbeldon käib ka praegu, aga see jätab  suht külmaks. Ja augustis tuleb veel olümpia. 

See oli hea päev, kui mul poes meelde tuli, et ma olen täiskasvanud ja ma võin osta täpselt seda, mida ise tahan. Need dinosaurused olid täiega head ka, kui ma nad hapukoorde uputasin. Tesco jäätis on nagu neli korda odavam Ben&Jerrys (mis on ikka liiga kallis siin).

Gin-jito

Tequila Sunrise

Passion fruit kiss ja Moscow mule (viimane oli rõve, sorry Robi)

French Martini ja taustal on Roberti 7 ja 8 long Island Ice Tea

Pornstar Martini. Väike pits kõrval on Prosecco, mis tuli sinna sisse kallata, aga  üks mees ajas minu oma ümber peale pildi tegemist. 

Parim siider. Aitäh Uus-Meremaa!

See oli mingi kinnisvara agentuuri reklaam. Pildi tegemise hetkel ma veel ei teadnud, et ma panga kontot teha ei saa ja et see pilt nii tõene on. Aga hinnad on siin ikkaväga kõrged, Eesti minimumpalgaga ei jaksa ilmselt seda telkigi osta.

Külm on siin Ingismaal. Siis vaatan delfist pilte, kuidas Tartus uputab ja torm murrab ja itsitan. Õhtuti toon oma toast teki ja vaatan selle all telekat, sest talv. Peale viit enam meie miniatuursesse pooldžungel aeda päike ka ei paista. Kleidid võtsin kaasa, et kapis oleks riputada midagi.

Pakaa!