Summer arrived

Heihei,

Nüüd olen vana ja viimased taksid on kõik koju ära läinud. Et seda õigesti tähistada läksime Big Weekendile, mis oli lihtsalt väike festival ühes pargis. Sellel festivalil, mis oli täiesti tasuta kõigile ja kuhu kogunes ohtralt rahvast, läksime meie Boney M pärast. Ma arvan, et keegi meist poleks nii vaimustuses olnud, kui ma ei oleks öelnud, et mu õel oli mingi teema nendega pool aastat tagasi. Kahjuks esimese loo ajal seisime me joogi järjekorras, kust ma sain ühe väga sooja gin tooniku, mis on kindlasti üks ebameeldivamaid asju, mida ma siin tarbinud olen. Kontsert oli lühike, umbes 45 minutit ja sinna mahtus umbes 6-8 lugu. Tundus, et pool aega läks esinejatel meelest, kuidas laul lõppeb, sest kuigi sisuliselt oli kõik läbi, siis ühte "river of babylon" sai koos publikuga veel 5 minutit ümiseda. See ei takistanud siiski sellest kontserdist minu Positivus olemast. Kõige lõpus oli üsna pikk ja tore ilutulestik ka ja väidetavalt pidi Cambridge ilutulestik alati hea olema.

Mitte just kõige suurem lava

Kas me üldse käisime kontsrdil, kui selfiet ei ole? 

Sealt edasi tiksusime kohalikku shootersisse mille nimi oli "The Reagal". Koht, kuhu sa lähed kas selleks, et odavalt ja kiiresti purju jääda või sellepärast, et kõik muu on juba kinni (kaasa arvatud sa ise). Me ei olnud kummalegi olukorrale lähedal, aga koht on populaarne, sest sisse saab tasuta, joogid pole kallid ja saab tantsida. Turvamehi on seal ohtralt, kõigil on traksid peal ja traksid on sellepärast, et need hoiavad kõhu peal turvakaamerat kinni. Ja nagu shootersiski, siis tasub minna oma isiklike turvameestega, kes sind intensiivsete pilkude ja rändavate käte käest päästavad.

Peale imelist nelja tundi und ja esimese kingituse avamist (pusheeni pinal <3) tuli ärgata, et minna Londonisse. Õnneks saadeti mulle Tallinnast elupäästev šampooni ja palsami komplekt, ilma milleta ma oleks poole õhemate juustega lahkunud Inglismaalt. 

Rongile jõudsime väga täpselt ja see läks väga täis. Sõit oli 45 minutit Cambridgest Kings Crossi, kus ma nägin eemalt patvormi 9 3/4. Peamiselt nägin seda seetõttu, et seal oli erakordselt pikk järjekord ja otsustasin, et kuigi minu kiri läks ilmselgelt kaduma 12 aastat tagasi, siis ma ei hakka proovima läbi seina jooksmist. 

Metrooga sõitsime kesklinna ja vaatasime enamus vaatamisväärsuseid, kuid olime piisavalt kitsid, et millegi eest ei maksnud. Seega vaateratast vaatlesin ainult maapinnalt, parlamenti ei proovinud tungida, Professor Ratiganiga Big Benis ei võidelnud ning kuninganna juveele Tower of Londonist ka ei varastanud. Õnneks Tate muuseum oli tasuta ja seal esmalt vaatasime mingit performancet, aga kahjuks oli see liiga diip meie jaoks. Kaks kutti heledates riietes hüplesid ja tantsisid ringi, kaks meest mängisid tšellot ja viiulit ning platsi keskel oli üks eksinud turist, kes seisis terve aeg paigal. Meie vaatsime 5 minutit, aga nad jaurasid seal tunde. Tate juures kõige traumeerivam asi oli see, kui umbes 15-aastane tüdruk läks ja hakkas Malevitši maali näppima.
Muuseumi külastusele järgnes food court ehk turg, mis oli nii ülerahvastatud, et mu hirm sinna ära eksida ja järgmised nädalad Londonis pappkarbis elada muutus üha realistlikumaks. Me otsustasime oma kamba kaheks jagada (meid oli 3) ning pärast otsisime üksteist väga kaua ja lõpuks saime mitusada meetrit kogu turust eemal kokku.
Enamus aega käisime jõe ääres, niiet ma olen põhimõtteliselt võimeline seda reisi kordama. Ületasime jõe Tower Bridge abil, teisel pool jõge käisime veel St. Pauli vaatamas, mis on küll väga suur, kuid seest suhteliselt tühi. Peale katedraali tahtsime veel minna ühte katusekohvikusse, et saada linnavaade, kuid peale 10 minutit järjekorras seismist ei lubatud meid üles, sest Robil olid jalas tossud, mitte kingad. Ka mul olid tennised jalas, aga need oli lillelised ja mul oli kleit. 

Kuna und oli liiga vähe, samas jalutatud oli palju, alustasime teed tagasi, et õhtul minna restorani "Bedouin".Tegemist on P-Aafrika köögiga ning toit oli tõesti hea, kuid klienditeenindus oli kohutav, seega Cambridge külastajatele ei soovita. 

Shiny happy (hungover) people

Metroo on masendav

Kuidas teenida raha, kui sa otustasid 10-aastaselt, et sa tead, mida tahad elu lõpuni teha

Tates kunsti uueks loomas

Turistikas

Poisid ei nõustunud minuga, kui ma ütesin, et väga hall linn, aga pildid ei valeta

St Paul

Trennis sain uued hüüdnimed, sest vihma sadas ja ma olin väsinud, seega ma hakkasin paremini mängima. 

Eile käisin Fitzwilliami muuseumis, mis on piisavalt suur ja ma olin taaskord piisavalt magamata, et käia ainult ühel korrusel. Õnneks on siin paljud muuseumid tasuta ja elavad annetustest, seega uuesti minek ei ole keeruline.

Ilmselt üks mu lemmikuid asju muuseumis. Tegemist on pate-de-verre tehnikga, mis on ülituus ja nii palju kui mina sellega tegelnud olen, väga raske teha

Täna algas siin suvi. Oli lõpuks ometi soe ja päike paistis, pargid olid paksult inimesi täis ja ma suutsin tunni ajaga kaela ära põletada. 

See on ühe kolledži aed. Tartu jääb häbisse, aga vähemalt pole punane TTÜ tellis

Neid oli raja kõrval igas suunas väga palju

Näkemiin