(Eel)viimane

Ajoo,

MIT mind vastu ei võtnud, sest mõni mees pidi minema mu kuivastusresti nokkima ja selle ära lõhkuma. Nüüd seisab katkine kuivatusrest kuuris ja võtab niisama ruumi, sest keegi ei tunne, et see oleks nende asi see ära visata.
Peale viimast postitust ei läinud üldse kaua aega (mõni tund) kui võtsime rattad ja väntasime jõe äärde ujuma. Et te selle olulisust mõistaksite, siis mina sõitsin siin (peaaegu) esimest korda rattaga ja Will võttis oma 2000£ maksva ratta, mis on üks pühamaid asju ta elus. Rattaga sõitmise pluss oli umbes tunni või pooleteisene ajavõit, miinus oli tohutu ärevus ja soov enam mitte istuda. Ma ei sõida Eestis liikluses ja nüüd seda siin tagurpidi teha ajas mind lihtsalt paanikasse ja kurjaks. Lisaks oli sadul liiga kõrgel ja lenks on nagu kitse sarved (rullis) seega sõrmed ei ulatunud piduriteni ka. Ujumine kestis umbes täpselt üks minut, sest vesi oli külm. Aga tore oli ikka.
Sellest järgmisel nädalal otustasime reedel, et on aeg välja minna. Alguses piknik jõe ääres, siis kodus joomismäng lahja alkoholiga ja siis taksoga linna. Siin taksoga linna minna on sama mõttetu kui Tartus ehk väga lühike maa ja kallis. See eest tegi taksojuht koos meiega nalja, niiet polnud väga hull. Kohaks osutus jälle Reagal, sest poisid võivad ju rääkida küll kui kole koht see on, aga nad ei taha millegi eest maksta ja seal saab palju nalja. Ilmselt paratamatu kui meeste-naiste suhe on 2:1. Ma ei tea mis värk sellega on, aga eelmine kord Macarena ja Cotton Eye Joe ei olnud juhus vaid see ongi siin mingi asi. DJ lasi küll vist ära kõik Drake ja Rihanna ja nende sõprade r'n'b lood enne kui midagi nauditavamat tuli ja siis oli aeg koju minna.

Kodu on mul siin ilus

Laupäeval käisime kohalikus botaanika aias, mille sissepääs tudengile on 4,5£ (Cambridge tudengile tasuta). Minu ootus oli, et on hästi värviline ja tore ja kuigi ma ise ei ole aiaspets (ma ei tea kohe midagi oleks õigem öelda), siis ma eeldasin, et botaanikaaed on aastaringselt värviline. Päris nii ei olnud, oli värve ja oli ilusaid taimi, aga ka mõõdukalt tühje peenraid ja hooldamata alasid, mis meenutasid karjamaad.

Õhtul käisime söömas Pizza Expressis ja kuigi see kõlab nagu kiirtoidu koht, siis tegelikult oli tegu väga ilusa hoonega (sambad) ja vahva kohaga. See oli ilmselt üks mu lemmikpäevi Cambridges, kuigi ma ehk ei edastanud seda õige emotsiooniga.

Peale natukest mõtlemist ja vähest planeerimist oli plaan ka viimaseks ühiseks nädalavahetuseks - paar rituaalset ohverdust Stonehenges ja seejärel Oxford. Plaan oli lahkuda majast kell kaheksa, seega tesco eest me sõitsime ära 8.40 (ainult 30 min läksime üle plaanitu). Peale umbkaudu kolme tundi jõudsime kohale. Mina otsustasin saada suvised pildid ja olin pannud selga kleidi. Tuul oli otsustanud, et kõik mitte pükste kandjad on Marilyn Monroed.
Peale piletite sabas seismist saime piletid, mis olid õpilastele 15£ ja sealt edasi läksime bussi järjekorda. Ehk siis sa pead ostma pileti, et sõita bussiga 5 minutit mis viib su 2 minuti kaugusele Stonehengest selle asemel, et ise 20 minutit jalutada. Kui buss jõudis sihtkohta oli hakanud sadama ehk siis imeliku nurga alt tuli külma ja valusat vett ning tundsin, kuidas olukorrast on ainult tass teed puudu.
Kui Rob küsis, et kas me pilte ka tahame, siis seljaga vaatamisväärsuse poole olles tuli päike välja. Ma olen piisavalt vaadanud Ameerika tippmodelle, et teada, et nüüd on aeg riided seljast tirida ja teeselda, et mul on suvi. Tegelikult nii oligi, kui päike paistis ja tuul kleiti üle pea ei visanud, siis oli soe ja tore.

Mõista mõista, mis suunast tuul puhus

Hiljem sain muuseumist teada, et Stonehenge on olnud turistikas alates 1740ndatest. Kingipoes oli ilmselt kõige mõistlikum asi Stonehenge in a tin.

Kuidas ma selleta siiani elanud olen?

Ka koomiksitele meeldib Stonehenge

Peale väikest lõunat suundusime Oxfordi. Peale 15 minutit sõitu jäin magama. Ärkasin siis, kui juht (Rob) ütles, et ta ei suuda autot kontrollida ja kuidagi vaevaliselt maanteelt ära keeras. Kapoti alt tuli palju suitsu ja poisid jõudsid järeldusele seda vaadates, et midagi on valesti ja ilmselt on mingi rihm katki. Helistasime AA-sse (kes ei ole alkohoolikud nagu mulle teatati) ja juba umbes tunni pärast tuli auto, kust tuli välja mehaanik, kes jõudis järeldusele, et tegelikult rihm on terve ja katki on veepump, mille ta on võimeline ära vahetama ja me saame ise koju sõita. Ainus asi, et me peame mingisse kohta sõitma (ehk meid puksiirima), et sealt vajalik jupp osta. Asusime teele, kuid üsna pea jäime M&S bensukas pidama, sest õige koht oli juba kinni ja järgmine koht oli veel tund aega lahti, aga sinna oli 30 miili, seega auto võeti tagant ära. Will ja mina jäime kohvi ja muid bensuka võlusid nautima kuniks teised uuele jupile järgi sõitsid. Umbes tund aega ja kahte ostu hiljem saabusid varuosad ja vihm. Läks veel umbes tund, kell oli kuus ja veepump oli vahetatud. Jah, davai, sõidame koju, ainult on vaja süüdet keerata ja mootor käima panna, aga ahjaa, plokikaas läks katki, kuna meil polnud vett millega seda jahutada. Uus prognoos oli oodata autot, mis meid paneb kärule ja koju veab. Pole hullu, auto jõuab tunni-pooleteise pärast.

Parandamise ajal olime käinud kolmandat korda šoppamas, nüüd peale tundi aega uue auto ootamist oli aeg neljandaks korraks, et veel sööki ahnitseda ja kuna õhtu tundus tulevat pikk, siis ka üks pudel roosat veini. Oli tore ja vahva, aga samas palju vaikust, mis oli täis igavust, seega ma tundsin, et päeva päästjaks peab osutuma cosmo. Kui ma seda viiendat korda poes olles lehitsesin, siis tundus, et briti cosmo pole üldse meie oma sarnane ja ostisin hoopis Glamouri. Seal oli jutt, kuidas üks tüdruk oma emaga oli 5 päeva metsas kadunud matkates. Hindasin oma bensukat rohkem, kus olin olnud viimased 5 tundi.
Auto, mis meile järele tuli, ei tulnud mitte 1-1,5 tunniga vaid tal läks 2,5 tundi. Miks? Sest talle öeldi, et me oleme kusagil maanteel, mitte bensukas ja ta sõitis mööda maanteed edasi-tagasi meile helistamise asemel (neil oli meie number). Kui ta lõpuks jõudis ja meid peale laadis, siis selgus, et ta ei tea kus ja kui kaugel on Cambridge (2 tundi) ja tema töötunnid saavad peatselt täis, seega ta vedas meid poole tunni kaugusel olevasse bensukasse, kust pidi meid järgmine auto peale võtma. On naiivne arvata, et järgmine auto seal meid ootamas oli. Mina andsin alla ja panin kleidi asemel asjalikumad riided selga ja jäin magama (aitäh vein). Umbes 30-45 min hiljem tuli järgmine auto, kes meid siis lõplikult koju vedas. Kokku auto katki minekust koju jõudmiseni läks 11,5 tundi.

Mul on tugev trenn all ja mu vanemad on mind selliseks asjaks kogu mu elu treeninud (32h jaanuaris metsas, mitte soojas bensukas), niiet ma tegelikult ei olnud üldse kuri ega kurb, ainus nukker asi oli see, et Oxfordi ei näinud ja et M&S kulus vist rohkem raha kui Oxfordis korralikus kohas söömas käies.


Vähem kui nädal tööl jäänud, uus tüdruk alustas esmaspäeval. Ta on veel lühem kui mina ja ta ei ulatu laual oleva tsentrifuugini. Kui te arvate, et ma ei naernud, siis palun jääge oma heale arvamusele minust edasi. Mul on umbes kolm-neli projekti pooleli ja ma olen üsna nukker, et ma neid lõpule ei saa viia, aga igal juhul olen ma ülimalt rahul, et ma siin sain töötada.

Ajoooooo!

Kui näeme, siis räägime!

Magical sunburns

Heipa hei,

3 nädala pausi põhjus pole olnud see, et mul oleks koguaeg palju teha olnud, aga midagi nii märkimisväärset pole juhtunud. 
Paar nädalat tagasi käisime jõe ääres grillimas. Ma olen hakanud ühekordseid grille rohkem hindama. Mind poodlema ei võetud, sest ma käisin postkontoris oma sünnipäevakingil järgi. Koju jõudes võtsime asjad ja asusime pikale 15 minutilisele teekonnale. Kohale jõudes selgus, et šoplejad/pakkijad unustasid võtta kahvlid, salati ja kastme laadseid tooteid. Salat ei ununenud mitte koju vaid täitsa poodi, sest üks isik sööb värskeid asju ainult smuuti kujul. Grillida oli tore, ainus nukker asi oli pärast koju tulek, sest mul oli tunne, et mu põis pole kunagi nii täis olnud ja iga samm oli reaalne piin.
Samal ajal kui meie grillisime toimus jõel sõudmise võistlus. Ma ei tea, mis tasemel see oli, aga kõigepealt olid mehed 1, siis naised 1, mehed 2 ja naised 2 (me ei näinud või neid ei olnud). Kuna jõgi pole siin piisavalt sirge ja lai, siis ei toimu võistlus mitte nii, et kõk alustavad samalt joonelt ja kes teise joone esimesena ületab on võitja, vaid alustatakse juba järjekorras, mis on määratud eelnevate tulemuste põhjal ja võistlus kestab mitmel järejstikusel päeval. Kui sõudmiseks läheb ja keegi teine sulle otsa põrkab, siis on sinu jaoks võistlus läbi ning järgmine päev alustad sa järjekorras koht tagapool. Kui sa ise kellelegi otsa sõidad, siis on ka võistlus läbi, aga järgmine päev alustad koha võrra eespool. Ma ei ole täpselt kindel, miks on parem otsa sõita kellelegi, mitte mööda sõita, aga ilmselt see on siis eelmiste tulemuste põhjal, et sa ideeliselt ei ole võimeline neist mööda sõitma. Meeste võistlusel me ikka nägime midagi, kui mitte konkeetselt kokkupõrget, siis seda, kuidas peale põrget nad jõe äärde parkisid. Naised olid kõik iseseivad ja sõudsid suurte vahedega. 

Sain ühe päriselt kätte

BBQ master

Ilusam pilt oli FBs, alguses poisid naersid, sest Willil on peaaegu alati pildil kuri nägu, aga siis nad nägid, et ma ka ei olnud õnnelik, et minust hamstripilt tehti

Tollel laupäeval läksime Williga Granchesteri uuesti, sest seal on jõgi natuke puhtam. Piknikuks vajaliku võtsime kaasa ning hängisime jõe ääres koos hunniku teiste inimeste ja lehmadega. Nägin kuidas lehmad on ikka karjaloomad. Alguses olid kõik mäe otsas ja liikusid järjest jõe poole. Mingi hetk ütles üks lehm midagi, siis järgmine kordas ja kolmas ka ja kõik liikusid läbi värava järgmisele karjamaale. See oli täiega lahe minusuguse linnalapse jaoks. Hiljem kolisime ümber ja leidsime koha, kus sai vette ka minna. Põhi ise ei olnudki väga hull, aga suhteliselt palju veetaimi oli, mis ei olnud nii nauditavad. Pikniku asjad ei hõlmanud endas päiksekreemi, seega sain täitsa arvestatava päiksepõletuse. 

Pühapäeval lõpetasin oma Fitzwilliami külastuse. Teisel korrusel ol rohkem tuttavaid nimesid ja minu meelest põnevam. Sain aru, et ma vaatasin kogu näitust tagurpidi, oleksin pidanud alustama selle saaliga, millega lõpetasin. Või vähemalt selle saali number oli 1. Aga tegelikult on maja ise palju lahedam kui näitusel olevad asjad. Googeldage ja nautige.

Teisipäeval käisime pubis, mis on jõe ääres. Ma tunnen, et Tartu ei ole üldse oma jõe potentsiaali kasutanud. Seest võtsime joogid ja istusime jõe ääres, lootes, et mõni puntija vette kukkub. Me jõudsime liiga hilja vist, keegi ei kukkunud. 

Tegemist on populaarse  kohaga nagu te parkimisest võite järeldada

Wake up sheeple!

Kolmapäeval läksime niisama jõe äärde, kuid eelmisest nädalast olime õppinud, et ei ole mõtet nii kaugele minna, et tagasitulek liiga piinarikas ei oleks. Sõime Eestist saadetud porgandikrõpsu, maiuspala komme ja suitsutatud mandleid. Maiuspala kommid on ainsad eesti kommid, mis neile maitsenud on. Väga nõudlikud sööjad.

Reedel külastasime Shakespeare festivali. Vaatasime "Tormi" ehk "The tempest". Ma küll ei saanud aru umbes 20% ajast, mis nad rääkisid, aga sisu jõudis kohale. Ma ei ole lugenud seda, niiet ma ei tea, kas tegemist ongi natuke lihtsama looga või oli see etendus lihtsustatud, aga minu puhul on tegemist sarimagajaga teatris, aga seekord ei tulnud küll uni ja igav ei hakanud. Tegemist oli väliteatriga, lava ees oli mitu meetrit ruumi, kus inimesed istusid murul (enamus pidasid pikniku) ja siis oli paar rida toole vanematele esteetidele. Üks näitlejatepaar nautis ilmselgelt väga seda pikniku, sest nad käisid publiku seas, võtsid neilt süüa ja juua. Ühtede üle tegid nalja ka, et neil olid taldrikud, kahvlid ja noad kaasas. Üks lavaelement oli käru, selline nagu loomaaias saad rentida või mõned inimesed kasutavad ilmselt ka aiatöödeks või millekski asjalikuks. Kaks tüdrukut istusid selle peal ja kutt pidi lavalt minema vedama selle, aga ta ei jaksanud. See oli küll naljakas, sest siis ta ütles, et tulge maha, ma ei saa vedada ja üks näitleja küsis, et kas sul jäi jakk rataste vahele, millele vedaja vastas "ei, ma ei tea, mis jakk on". Ehk mõni püsib rollis paremini kui teine. 

Nädalavahetus kulus šoppamisele, mis oli väsitav ja raske. Lõpptulemus oli üks valge kleit, mille ostsin turuplatsilt kõigi ees riideid vahetades, aga ega mul midagi häbeneda ole. Vahetasin oma neli aastat aktiivselt kasutuses olnud käekoti ka välja, sest kui selle plastmass ribid juba paistavad, siis on tal vist aeg minna loojakarja. Peamine ja kõige olulisem ost oli siiski Potteri viimane raamat, mis aitas mul pühapäeva mööda saata. Ilmselt kõige potterlikum elamus, mille ma saan siin olles, sest Potterimaa on paksult täis broneeritud, etendusele saaks kohad detsembriks kui hästi läheks ja Oxford on kaugel ja aega on jäänud väga vähe. 

Eile lugesin raamatut, kandsin kleiti ja püüdsin kinni uue päiksepõletuse. Igaksjuhuks, ega palju võimalusi pole enam. Õhtu lõpetasime jälle jõe ääres grillides, seekord sai eraldi jalgratas kaasa võetud, et kui kellegi põis järgi hakkab andma, siis on kodu 2 minuti kauguel. Sõime vaarikaid ja herneid ja oli täitsa päris suvi. Seda ma jään kindlasti igatsema, kui ma koju jõuan. 

Rääkides koju tulemisest, siis mulle anti mõista, et kui ma soovin, siis saaksin siia pikemaks jääda, aga peale mõtlemist  ja erinevate faktorite arvesse võtmist (kõik 2), siis ostsin täna lennupileti ja jõuan 31.august Tallinna. Siis algab minu "kohukesed ainult" dieet. 

Täna oli mul MacGyver moment ka, ilmselgelt olen oma vanemate laps. Kuivatusrestis oli kruvi katki ja see maja siin ei ole nagu minu kodu, kus on 20 varukruvi igale asjale, kui sa ainult natukenegi otsid. Niiet ma tegin selle ise jäätisepulgast. Ootan oma MITi vastuvõtu kirja nüüd. 

Kes ei tahaks sellise pargipingil istuda ja luiki jõllitada?

Sallivus. Siin on selline graffiti, siis loed delfist, kuidas eesti mehed kardavad burkinisid. 

Just chilin'

Et te ikka mõistaks, et lehmad on igal pool

Sayonara