Heipa hei,
3 nädala pausi põhjus pole olnud see, et mul oleks koguaeg palju teha olnud, aga midagi nii märkimisväärset pole juhtunud.
Paar nädalat tagasi käisime jõe ääres grillimas. Ma olen hakanud ühekordseid grille rohkem hindama. Mind poodlema ei võetud, sest ma käisin postkontoris oma sünnipäevakingil järgi. Koju jõudes võtsime asjad ja asusime pikale 15 minutilisele teekonnale. Kohale jõudes selgus, et šoplejad/pakkijad unustasid võtta kahvlid, salati ja kastme laadseid tooteid. Salat ei ununenud mitte koju vaid täitsa poodi, sest üks isik sööb värskeid asju ainult smuuti kujul. Grillida oli tore, ainus nukker asi oli pärast koju tulek, sest mul oli tunne, et mu põis pole kunagi nii täis olnud ja iga samm oli reaalne piin.
Samal ajal kui meie grillisime toimus jõel sõudmise võistlus. Ma ei tea, mis tasemel see oli, aga kõigepealt olid mehed 1, siis naised 1, mehed 2 ja naised 2 (me ei näinud või neid ei olnud). Kuna jõgi pole siin piisavalt sirge ja lai, siis ei toimu võistlus mitte nii, et kõk alustavad samalt joonelt ja kes teise joone esimesena ületab on võitja, vaid alustatakse juba järjekorras, mis on määratud eelnevate tulemuste põhjal ja võistlus kestab mitmel järejstikusel päeval. Kui sõudmiseks läheb ja keegi teine sulle otsa põrkab, siis on sinu jaoks võistlus läbi ning järgmine päev alustad sa järjekorras koht tagapool. Kui sa ise kellelegi otsa sõidad, siis on ka võistlus läbi, aga järgmine päev alustad koha võrra eespool. Ma ei ole täpselt kindel, miks on parem otsa sõita kellelegi, mitte mööda sõita, aga ilmselt see on siis eelmiste tulemuste põhjal, et sa ideeliselt ei ole võimeline neist mööda sõitma. Meeste võistlusel me ikka nägime midagi, kui mitte konkeetselt kokkupõrget, siis seda, kuidas peale põrget nad jõe äärde parkisid. Naised olid kõik iseseivad ja sõudsid suurte vahedega.
Tollel laupäeval läksime Williga Granchesteri uuesti, sest seal on jõgi natuke puhtam. Piknikuks vajaliku võtsime kaasa ning hängisime jõe ääres koos hunniku teiste inimeste ja lehmadega. Nägin kuidas lehmad on ikka karjaloomad. Alguses olid kõik mäe otsas ja liikusid järjest jõe poole. Mingi hetk ütles üks lehm midagi, siis järgmine kordas ja kolmas ka ja kõik liikusid läbi värava järgmisele karjamaale. See oli täiega lahe minusuguse linnalapse jaoks. Hiljem kolisime ümber ja leidsime koha, kus sai vette ka minna. Põhi ise ei olnudki väga hull, aga suhteliselt palju veetaimi oli, mis ei olnud nii nauditavad. Pikniku asjad ei hõlmanud endas päiksekreemi, seega sain täitsa arvestatava päiksepõletuse.
Pühapäeval lõpetasin oma Fitzwilliami külastuse. Teisel korrusel ol rohkem tuttavaid nimesid ja minu meelest põnevam. Sain aru, et ma vaatasin kogu näitust tagurpidi, oleksin pidanud alustama selle saaliga, millega lõpetasin. Või vähemalt selle saali number oli 1. Aga tegelikult on maja ise palju lahedam kui näitusel olevad asjad. Googeldage ja nautige.
Teisipäeval käisime pubis, mis on jõe ääres. Ma tunnen, et Tartu ei ole üldse oma jõe potentsiaali kasutanud. Seest võtsime joogid ja istusime jõe ääres, lootes, et mõni puntija vette kukkub. Me jõudsime liiga hilja vist, keegi ei kukkunud.
Kolmapäeval läksime niisama jõe äärde, kuid eelmisest nädalast olime õppinud, et ei ole mõtet nii kaugele minna, et tagasitulek liiga piinarikas ei oleks. Sõime Eestist saadetud porgandikrõpsu, maiuspala komme ja suitsutatud mandleid. Maiuspala kommid on ainsad eesti kommid, mis neile maitsenud on. Väga nõudlikud sööjad.
Reedel külastasime Shakespeare festivali. Vaatasime "Tormi" ehk "The tempest". Ma küll ei saanud aru umbes 20% ajast, mis nad rääkisid, aga sisu jõudis kohale. Ma ei ole lugenud seda, niiet ma ei tea, kas tegemist ongi natuke lihtsama looga või oli see etendus lihtsustatud, aga minu puhul on tegemist sarimagajaga teatris, aga seekord ei tulnud küll uni ja igav ei hakanud. Tegemist oli väliteatriga, lava ees oli mitu meetrit ruumi, kus inimesed istusid murul (enamus pidasid pikniku) ja siis oli paar rida toole vanematele esteetidele. Üks näitlejatepaar nautis ilmselgelt väga seda pikniku, sest nad käisid publiku seas, võtsid neilt süüa ja juua. Ühtede üle tegid nalja ka, et neil olid taldrikud, kahvlid ja noad kaasas. Üks lavaelement oli käru, selline nagu loomaaias saad rentida või mõned inimesed kasutavad ilmselt ka aiatöödeks või millekski asjalikuks. Kaks tüdrukut istusid selle peal ja kutt pidi lavalt minema vedama selle, aga ta ei jaksanud. See oli küll naljakas, sest siis ta ütles, et tulge maha, ma ei saa vedada ja üks näitleja küsis, et kas sul jäi jakk rataste vahele, millele vedaja vastas "ei, ma ei tea, mis jakk on". Ehk mõni püsib rollis paremini kui teine.
Nädalavahetus kulus šoppamisele, mis oli väsitav ja raske. Lõpptulemus oli üks valge kleit, mille ostsin turuplatsilt kõigi ees riideid vahetades, aga ega mul midagi häbeneda ole. Vahetasin oma neli aastat aktiivselt kasutuses olnud käekoti ka välja, sest kui selle plastmass ribid juba paistavad, siis on tal vist aeg minna loojakarja. Peamine ja kõige olulisem ost oli siiski Potteri viimane raamat, mis aitas mul pühapäeva mööda saata. Ilmselt kõige potterlikum elamus, mille ma saan siin olles, sest Potterimaa on paksult täis broneeritud, etendusele saaks kohad detsembriks kui hästi läheks ja Oxford on kaugel ja aega on jäänud väga vähe.
Eile lugesin raamatut, kandsin kleiti ja püüdsin kinni uue päiksepõletuse. Igaksjuhuks, ega palju võimalusi pole enam. Õhtu lõpetasime jälle jõe ääres grillides, seekord sai eraldi jalgratas kaasa võetud, et kui kellegi põis järgi hakkab andma, siis on kodu 2 minuti kauguel. Sõime vaarikaid ja herneid ja oli täitsa päris suvi. Seda ma jään kindlasti igatsema, kui ma koju jõuan.
Rääkides koju tulemisest, siis mulle anti mõista, et kui ma soovin, siis saaksin siia pikemaks jääda, aga peale mõtlemist ja erinevate faktorite arvesse võtmist (kõik 2), siis ostsin täna lennupileti ja jõuan 31.august Tallinna. Siis algab minu "kohukesed ainult" dieet.
Täna oli mul MacGyver moment ka, ilmselgelt olen oma vanemate laps. Kuivatusrestis oli kruvi katki ja see maja siin ei ole nagu minu kodu, kus on 20 varukruvi igale asjale, kui sa ainult natukenegi otsid. Niiet ma tegin selle ise jäätisepulgast. Ootan oma MITi vastuvõtu kirja nüüd.
Sayonara
3 nädala pausi põhjus pole olnud see, et mul oleks koguaeg palju teha olnud, aga midagi nii märkimisväärset pole juhtunud.
Paar nädalat tagasi käisime jõe ääres grillimas. Ma olen hakanud ühekordseid grille rohkem hindama. Mind poodlema ei võetud, sest ma käisin postkontoris oma sünnipäevakingil järgi. Koju jõudes võtsime asjad ja asusime pikale 15 minutilisele teekonnale. Kohale jõudes selgus, et šoplejad/pakkijad unustasid võtta kahvlid, salati ja kastme laadseid tooteid. Salat ei ununenud mitte koju vaid täitsa poodi, sest üks isik sööb värskeid asju ainult smuuti kujul. Grillida oli tore, ainus nukker asi oli pärast koju tulek, sest mul oli tunne, et mu põis pole kunagi nii täis olnud ja iga samm oli reaalne piin.
Samal ajal kui meie grillisime toimus jõel sõudmise võistlus. Ma ei tea, mis tasemel see oli, aga kõigepealt olid mehed 1, siis naised 1, mehed 2 ja naised 2 (me ei näinud või neid ei olnud). Kuna jõgi pole siin piisavalt sirge ja lai, siis ei toimu võistlus mitte nii, et kõk alustavad samalt joonelt ja kes teise joone esimesena ületab on võitja, vaid alustatakse juba järjekorras, mis on määratud eelnevate tulemuste põhjal ja võistlus kestab mitmel järejstikusel päeval. Kui sõudmiseks läheb ja keegi teine sulle otsa põrkab, siis on sinu jaoks võistlus läbi ning järgmine päev alustad sa järjekorras koht tagapool. Kui sa ise kellelegi otsa sõidad, siis on ka võistlus läbi, aga järgmine päev alustad koha võrra eespool. Ma ei ole täpselt kindel, miks on parem otsa sõita kellelegi, mitte mööda sõita, aga ilmselt see on siis eelmiste tulemuste põhjal, et sa ideeliselt ei ole võimeline neist mööda sõitma. Meeste võistlusel me ikka nägime midagi, kui mitte konkeetselt kokkupõrget, siis seda, kuidas peale põrget nad jõe äärde parkisid. Naised olid kõik iseseivad ja sõudsid suurte vahedega.
 |
| Sain ühe päriselt kätte |
 |
| BBQ master |
 |
| Ilusam pilt oli FBs, alguses poisid naersid, sest Willil on peaaegu alati pildil kuri nägu, aga siis nad nägid, et ma ka ei olnud õnnelik, et minust hamstripilt tehti |
Teisipäeval käisime pubis, mis on jõe ääres. Ma tunnen, et Tartu ei ole üldse oma jõe potentsiaali kasutanud. Seest võtsime joogid ja istusime jõe ääres, lootes, et mõni puntija vette kukkub. Me jõudsime liiga hilja vist, keegi ei kukkunud.
 |
| Tegemist on populaarse kohaga nagu te parkimisest võite järeldada |
 |
| Wake up sheeple! |
Reedel külastasime Shakespeare festivali. Vaatasime "Tormi" ehk "The tempest". Ma küll ei saanud aru umbes 20% ajast, mis nad rääkisid, aga sisu jõudis kohale. Ma ei ole lugenud seda, niiet ma ei tea, kas tegemist ongi natuke lihtsama looga või oli see etendus lihtsustatud, aga minu puhul on tegemist sarimagajaga teatris, aga seekord ei tulnud küll uni ja igav ei hakanud. Tegemist oli väliteatriga, lava ees oli mitu meetrit ruumi, kus inimesed istusid murul (enamus pidasid pikniku) ja siis oli paar rida toole vanematele esteetidele. Üks näitlejatepaar nautis ilmselgelt väga seda pikniku, sest nad käisid publiku seas, võtsid neilt süüa ja juua. Ühtede üle tegid nalja ka, et neil olid taldrikud, kahvlid ja noad kaasas. Üks lavaelement oli käru, selline nagu loomaaias saad rentida või mõned inimesed kasutavad ilmselt ka aiatöödeks või millekski asjalikuks. Kaks tüdrukut istusid selle peal ja kutt pidi lavalt minema vedama selle, aga ta ei jaksanud. See oli küll naljakas, sest siis ta ütles, et tulge maha, ma ei saa vedada ja üks näitleja küsis, et kas sul jäi jakk rataste vahele, millele vedaja vastas "ei, ma ei tea, mis jakk on". Ehk mõni püsib rollis paremini kui teine.
Nädalavahetus kulus šoppamisele, mis oli väsitav ja raske. Lõpptulemus oli üks valge kleit, mille ostsin turuplatsilt kõigi ees riideid vahetades, aga ega mul midagi häbeneda ole. Vahetasin oma neli aastat aktiivselt kasutuses olnud käekoti ka välja, sest kui selle plastmass ribid juba paistavad, siis on tal vist aeg minna loojakarja. Peamine ja kõige olulisem ost oli siiski Potteri viimane raamat, mis aitas mul pühapäeva mööda saata. Ilmselt kõige potterlikum elamus, mille ma saan siin olles, sest Potterimaa on paksult täis broneeritud, etendusele saaks kohad detsembriks kui hästi läheks ja Oxford on kaugel ja aega on jäänud väga vähe.
Eile lugesin raamatut, kandsin kleiti ja püüdsin kinni uue päiksepõletuse. Igaksjuhuks, ega palju võimalusi pole enam. Õhtu lõpetasime jälle jõe ääres grillides, seekord sai eraldi jalgratas kaasa võetud, et kui kellegi põis järgi hakkab andma, siis on kodu 2 minuti kauguel. Sõime vaarikaid ja herneid ja oli täitsa päris suvi. Seda ma jään kindlasti igatsema, kui ma koju jõuan.
Rääkides koju tulemisest, siis mulle anti mõista, et kui ma soovin, siis saaksin siia pikemaks jääda, aga peale mõtlemist ja erinevate faktorite arvesse võtmist (kõik 2), siis ostsin täna lennupileti ja jõuan 31.august Tallinna. Siis algab minu "kohukesed ainult" dieet.
Täna oli mul MacGyver moment ka, ilmselgelt olen oma vanemate laps. Kuivatusrestis oli kruvi katki ja see maja siin ei ole nagu minu kodu, kus on 20 varukruvi igale asjale, kui sa ainult natukenegi otsid. Niiet ma tegin selle ise jäätisepulgast. Ootan oma MITi vastuvõtu kirja nüüd.
 |
| Kes ei tahaks sellise pargipingil istuda ja luiki jõllitada? |
 |
| Sallivus. Siin on selline graffiti, siis loed delfist, kuidas eesti mehed kardavad burkinisid. |
 |
| Just chilin' |
 |
| Et te ikka mõistaks, et lehmad on igal pool |
Sayonara
No comments:
Post a Comment