Tinderist kassideni

Labas!

Tänases blogis: Trakai, Tallinn, trollid, tinder, turistid, tudengid. tagasivarastamine, telefonirakendus

T1. Jutt, et lähme Trakaisse, on olnud juba esimesest nädalast, kui Leetu jõudsime, aga siis see lükkus edasi iga nädal, sest väidetavalt oli igakord halb ilm. Kui me lõpuks otsustasime, et on aeg minna, siis see oli päeval, millal sadas täispadukat, kuid õnneks oli palav. Mu juuksed seda ilma ei hinda, kuigi tõde on see, et nad ei hinda mingit ilma. Kuna meil ühikast on palju nõusid kadunud, siis mul oli kotis salatiga kaasa saadud plastmasskahvel. Kasutasin seda kui dinglehopperit ja kammisin juukseid. Ootan juba, et mulle saba kasvaks.
Trakaisse läksime viiekesi, kohalikud võtsid meid töölt peale. Värskendav oli rääkida uute inimestega...või üldse rääkida. Trakaisse jõudes jäi vihm järgi nii kauaks, et minna sööma kibinaisid. Kibinai on saiake, kus sees on klassikaliselt lambaliha, aga inimesed ei hinda traditsioone, seega on võimalik saada seda põhimõtteliselt ükskõik mis täidisega. Mina olen seda söönud ka kana-juustu ja kodujuustu-spinati täidisega. Kibinaid on Trakaile iseloomulikud, sest see on karaiimide (Euroopas elav vähemusrahvus) rahvustoit.
Peale söögikohas käimist, kus töötasid peamiselt kutid,  ootasime vihma lõppu ja kõndisime kindluseni. Jõudes väravani, pani kohalik rüütel värava kinni ja läks minema. Nii palju siis kindluse külastamisest.

T2. Käisin Tallinnas. Selleks kasutasin ööbussi ning vedajaks oli lux ekspress, kus olid max jobud (ma ei ole erand). Minu kohal istus üks kutt ja ta inglise keel oli selline nagu ühel keskmisel tõmmu kommil. Mina aga olen eestlane ja ilma alkoholita oma õigust taga nõudmas ei käi, seega istusin siis vahekäigu poole ja ainult hädaldasin internetis, kuidas mulle on ülekohut tehtud. Bussis magada eriti ei saanud, sest kutt mu kõrval jäi magama nii, et ta käsi vajus mu tooli või jala peale. Kuigi ta pakkus mulle nätsu, siis nii lihtsalt need asjad ka ei käi. Lisaks sellele, et mu isiklikku ruumi vägivaldselt rünnati, naases puberteet lisaks mu näole ka mu põlvedesse, seega enamus aega valutasin oma põlvi ja ootasin Riiat. Bussijaamas läks kutt maha ja ma sain oma kohale, mis ei tulnud minutitki liiga vara. Tallinnas ärkasin üles, et minna Vana-Pääskülas maha, aga seda peatust vist keegi tegelikult ei tunnista, sest bussijuht sõitis tuimalt mööda ja kui ma läksin hiljem küsima, et kas ma saaksin mõnes bussipeatuses maha, siis oli selline klassikaline tunne, kus räägid pika jutu inglise keeles maha ja siis inimene vaatab sulle tühja pilguga otsa ja sa hakkad kahtlema kõiges: kas ta sai aru, kas sa üldse rääkisid inglise keeles, kas sa üldse rääkisid või kujutasid seda vestlust elavalt oma peas ette, kas sa oled üldse Tallinnas või mingil muul Vabaduse puiesteel. Lõpuks saad vastuse "No, bus station". Mis seal siis ikka, loksud kodust mööda, lehvitad kaduvatele uneminutitele ja mõtled, et oleks juba ometi september ja saabuks töötu abiraha. Õnneks ei pidanud ma üldse kaua ootama, sest bussijaamas kummardasin, et maast korjata 10 senti, aga leidsin hoopis 1.16€.

 ˃1000 sõnaline kirjeldus kodus käimisest

Samal ajal kui mina kodus olin, käisid Liisil sõbrannad külas ja nii palju, kui ma kuulnud olen, siis said nad eriti halva klienditeeninduse osaliseks, aga oleme ausad, kliendid paluvadki liiga palju, kui soovivad arve mitmeks teha või näevad alaealised välja.

T3. Pühad läbi (15.august on Pühima Neitsi Maarja taevavõtmise suurpüha), oli vaja tööle tagasi minna. Üks hea nipp selleks on hommikul minna bussi peale, aga teinekord tuleb hommikul pärast äratuskella helisemist natuke kauem järele mõelda, kas ärkamine on ikka vajalik ja elu üldse elamist väärt. Kahjuks ei huvita bussijuhti teiste hommikused mõtisklused ja buss sõitis ilma meid ootamata ära. Selleks, et ühikast tööle minna, tuleb sõita ainult kahe trolli ja ühe bussiga ja see võtab umbes tund ja kakskümmend minutit. Elu tuleb ise huvitavaks teha, kui huvitava all silmas pidada teadmist, millist muusikat siinsed venelased trollis kõlarist kuulavad.

T4. Tallinnas ei piirdunud mu mehe otsingud vaid ühistranspordiga, sest peatused tulevad kiiremini kui julgus rääkima hakata. Seega oli aeg teha uurimuslikul eesmärgil endale tinder (kui Eesti Ekspress võib korra kuus kirjutada artikli tinderist, võin mina ka ja tsenseerimata kujul). Tinder, kuulus kohtinguäpp, on olnud mu telefonis alates päevast, kui ma selle telefoni sain, kuid kasutanud ma seda enne ei olnud. Profiili tegemine võttis mõni minut, sest oluline oli otsustada, kas siduda kasutaja facebooki või telefoninumbriga. Kumbki variant ei tundunud hea, aga lõpuks jäi otsus facebooki kasuks, sest ma tean seal, kus on nupp, kui keegi ahistama hakkab.
Üks põhjuseid, miks ma tegin endale tinderi, oli üks Ekspressis refereeritud bakalaureusetöö, mille ma ka läbi lugesin ja üsna palju naerda sain. Ja kui juba su vanaema küsib, et mis seis poistega on, siis peab ise ka uurima. Ma kasutasin tinderit nädal aega. Võin öelda, et meeste profiilid vastavad üsna täpselt ka lõputöös kirjeldatud stereotüüpidele:

• "Ma olen siin poolalasti, sest mul on enesehinnangu probleemid ja koolis käimise asemel läksin jõusaali"
• "Siin on pilt mu lemmikloomast, kes tegelikult on mu sõbra lemmikloom või tänavalt leitud kodutu"
• "Mul oli nii kiire internetis ilastamisega, et ma suutsin oma profiiliks panna 30 sekundit tagasi tehtud kohutava selfie"
• "Ma tegin telefoniga pilti ühest fotost/mu sõbral tuli väike närvitõmblus peale ja ma panin selle udupläraka pildiks"
• "Mina reisil kusagil eriti ägedas kohas"
• "Vahel ma fantaseerin oma auto summutist"
• "Kui mul on camo seljas, siis äkki keegi ei näegi, et ma siin pildil olen"
• "Women are only good for three things: cleaning, cooking and their vagina"

See on küll ülepingutatud kirjeldus, aga minu meelest sobib siia veel Sander Õiguse nali, kus ta võrdleb kutsekooli tüdrukuid maxima lihaletiga - näeb ilus välja, aga tead, et kusagil on midagi valesti. Mitte minust valesti aru saada, ma ei arva, et kõik tinderit kasutavad inimesed on peast sassis või et mina oluliselt parem olen või et kutsekooli tüdrukutel midagi kindlasti viga on.

Kui tinder sai tehtud esmaspäeva/teisipäeva öösel, siis swaipimise ehk ainult välimuse põhjal inimeste hindamise lõpetasin reedel. See tõi minus välja kohutava pealiskaudsuse, mida ma üldiselt proovin alla suruda ja ma tüdisin ära vestlustest, mis kuhugi ei viinud. Statistika poole pealt võin öelda, et umbes 75%  matchide eesnimi lõppes S-tähega (statistikasse kuulusid ka lätlased ja eestlased, aga neid oli vähe). Need, kes pole veel tinderi suhtes alla andnud, soovitan piirduda Eestiga, sest meie poisid on ilusamad (rääkisin ainult ühega, vb rääkimiseks ei kõlba). 

Esmaspäev oli viimane päev, mil ma tinderis ringi kolasin, sest siis ma kirjutasin veel mingi kutiga, kellega meil olid sarnased huvid ja tundus tore, aga siis äkki läks ta eriti pealetükkivaks ja ebameeldivaks (anna oma number, saame kokku, ütle juba, millal sa saad). Okei, see on tinder, ignoreeritav, aga nüüd, reedel, otsis ta mu facebookist üles ja kirjutas seal uuesti. Enne seda oli veel mingi kutt, kes küsis, et miks ma ei taha temaga saada pühapäeva öösel kokku, kui ma olen temast vaid kilomeetri kaugusel. Ma tunnen end ahistatu ja rünnatuna. Oleks võinud vähemalt nätsu enne pakkuda. 

Panen natuke pidimaterjali ka neile, kes tunnevad, et äkki on midagi, millest nad on ilma jäänud:

Rüütellikus pole kadunud

Siiski ma sain ühe tüübiga kokku. See oli enne neid eelpool visualiseeritud sõnumeid. Jõime linnas kohvi ja jalutasime ja tegemist oli väga tagasihoidliku poisiga. Rohkem suhelnud pole, ilmselt oli see mõlema jaoks lihtsalt põhjus korra kodust välja minna. Vähemalt polnud esimene/ainus kogemus õudne ega ebameeldiv.

T5. Tallinnast saabus Mad Max filmist liigselt inspireeritud seltskond Leedut külastama. Turistid elasid "autentses keskaegses" airbnbs. Autentse all peeti silmas niiskust, vigast wc-d ja keldris ämblikute keskel asuvat pesemisvõimalust, aga õnneks ütleb vanasõna, et ega nii tihti ei peagi end pesema.

Ride or die!

Külastasime Euroopa keskpunkti. Selle asukoha üle on mitmeid vaidluseid, kuid aatast 1989 peetakse selle asukohaks Leedut. Keskkoht asub golfiväljakute vahel, tähistab seda kivi ja monument. Majakeses töötab ka tädi, kes kirjutab kõikidele soovijatele sertifikaadi, et nad on seal käinud. Mul on nüüd ka sertifikaat, proovin selle ikka oma CVsse panna, siis olen ühe suvega kaks paberit saanud.

Kivis

Mitu kaadrit läheb ühe pildi saamiseks?

Käku teeb vanaemale sertifikaadist pilti

Euroopa keskkoht jäi meie teekonnal aga esimese veerandi peale ja sõitsime edasi Anykščiaisse, kus on puude otsa ehitatud rada. Rada on 300 meetrit pikk ja 34 meetri kõrgusel. Seal jalutamine maksab 1€, aga kui sa oled eestlane ja natuke jobu, siis saab tasuta. Raja lõpus on torn ka, kus saab veel natuke kõrgemale ronida. Asi on üliturvaline, õnnetuse juhtumiseks on looduslik valik endast maksimumi andnud.

Tõusvas joones

Õues oli ligikaudu 30 kraadi, seega otsisime järve, kuhu ujuma minna. Järve oli ehitatud väike sillake ja majad, midagi sellist nagu ma kujutan ette soojal maal. Silla pealt sai vette hüpata ja ma tundsin, et elu on suht hea.

Õhtul kokteilitasime kohas nimega Salionas, mis asub Vilniuse kirjanike majas. Kohta ei olnud väljast kerge leida, ülearu viitavaid silte ei olnud ja ust ei jaksanud me ka ise lahti tõmmata. Koht ise ülearu valgustatud ei olnud, kuid nägi lahe välja ja valitutel oli võimalus istuda nahksetel tugitoolidel. Menüüd olid kirjutanud kohalikud kirjanikud märkmikutesse ning vabadele lehtedele võisid kliendid ise kirjutada midagi mälestuseks. Kokteilide valik oli suur ning hinnad mõistlikud. Tallinnas ma käiks seal tihedamini kui korra 24 aasta jooksul.

Fuajee

Turistitamise viimasel päeval käisime uuesti Trakais. Seekord sadas ka vihma - hõredamalt, aga pidevalt. Ju siis polnud päike ette nähtud. Vähemalt saime seekord sees ära käia.

The Mountain and the Red Viper

Stay classy! 

T6. Trennis me ei käi ja seetõttu on palju vaba aega. Üks moodus vaba aja sisustamiseks on käia poodides. Õnneks humana 2€ päevad rahakotti väga uimaseks ei löö (küll aga mu käed, kui ma kunagi oma kohvrit tassima hakkan). Selleks, et hinnata, kas on vaja osta endale augustis talvemantel (jah), oli vaja pusa seljast võtta ja tooli peale unustada. Järgmine päev läksime uuesti poodi, et küsida pusa tagasi. Liis läks pusa stangelt otsima ja mina proovisin mõne müüjaga jutule saada. Jutule saamine nägi välja nii, et küsisin, kas töötaja räägib inglise keelt, vastuseks sain rõõmsalt ülbe "ei" ja sellega vestlus piirdus. Selle asemel, et proovida aru saada või kutsuda keegi, kes räägib inglise keelt, tegeleti teiste inimeste või riietega. Samal ajal oli Liis juba mu pusa leidnud, mõni kiirem soovija oleks selle ilmselt saanud 2€ ära osta. Kuna keegi minuga töötajatest rääkida ei tahtnud, siis keerasin pusa kaenla alla känkrasse ja jalutasin poest minema. Põhimõtteliselt olen Robin Hood, varastan enda asju iseendale tagasi.

T7. Kooli aasta on peagi algamas. See tähendab tudengeid. See tähendab lärmi. Nimelt hakkavad Sauletekis 4 tudengid naasma Vilniusse ja esmalt kästi meil oma toast välja kolida üle koridori teisele poole. Nüüd elab meie toas üks poiss Aserbaidžaanist ja ta juba võttis mu tassi endale. Veel on tagasi tulnud üks tüdruk Indiast ja üks tüdruk Ukrainast. Põhiline chillimise koht on köögis, aga seinad siin heli ei pea. Ma arvan, et see on hea, et ma kunagi erasmust tegema ei jõudnud, sest tundub, et emotsionaalseks taastumiseks suhtlemisest aega ei ole. Õnneks me kolime paari päeva pärast ühikast välja ja siis pole enam üldse kaua jäänud, et koju tulla.

T8. Pärast mitut aastat vastu punnimist pidin lõpuks alla andma ja endale instagrami tegema. Raske oleks olnud leida sobivamat kohta selleks kui Vilniuse kassikohvik. Seal elab 15 kassi, sissepääsutasu pole, keegi välja viskama sind ei hakka, kui toit on söödud ja alla 6-aastased lapsed pole lubatud. Kasside kohta olin eelnevalt juba kuulnud, et nad on laisad. See mind ei häirinud, küll aga häiris see, et lapsed ja nende vanemad ei osanud lugeda reegleid ning ikka käisid ja ahistasid kasse (magamise ajal ei tohi segada, sülle ei tohi võtta). Õnneks midagi erakordselt halba keegi ei teinud, muidu ma oleks midagi öelnud. Kui ühes majas elab 15 kassi, siis on ka intriigid garanteeritud ja me vaatasime, kuidas üks eriti suur kass käis ja teisi ärritas, see oli peaaegu sama põnev kui troonide mäng.
Nii nagu Eestiski, on kõik kassid pärit varjupaikadest ning loodud oli catbook, kus oli kirjutatud iga kassi iseloomustus. Sealt nägin jälle, kuidas ühel kassil on igas keeles uus nimi (Garis, Harry, Гарри). Kui üks nimi kannab kolm elu, siis mul peaks ka kuus elu soolas olema.

Know your enemies

Me saime nüüd hiljuti aru, et tegelikult ongi kohe kõik siin Leedus. Natuke on kurb ka, sest kaks kuud on umbes täpselt selline aeg, et hakkad sisse elama ja tahtmise korral leiad sõpru ka ja siis pead ära minema. Õnneks on vanus selline, et tegelikult ei peagi veel teadma, mida tahad. Seniks aga vaadake neid kingi, mis ma poest leidsin.

Ma võin imelik olla, et poes kükitan ja naeran ja teen pilti,
 aga vähemalt ma pole nii imelik kui nende disainer

Iki! Viso gero!

Vihmase ilma ajaviide

Sveiki!

Kui jätkata eelmisel korral tõstatatud teemadega, siis ma võin öelda, et õnneks või kahjuks mu tujud ja arvamused muutvad tihedamini kui mu lemmiksarjade osad välja tulevad. Kui ma enne ei olnud Vilniusest väga vaimustunud, siis ma nüüd olen suht ära armunud linna (linn ei ole metafoor ühelegi inimesele tänavu). Tööga olen ka rohkem rahul, sest a) ma sain arvuti ja ise oma andmeid analüüsida, mis annab asjadele rohkem sisulist mõtet ja b) ma langetasin oma ootusi.
See-eest ühikas on meil ära võetud noad, siis me ostsime ise uue ja täna hommikuks oli see ka läinud, sest ma unustasin selle kööki kuivama. Teises koridoris on wc ja dušš, kus on töötav lukk, aga dušš ise on kehvem, seega me siin panustame oma tühjale koridorile. Ma 1.august rõõmustasin, et ainult kuu aega on siin ühikas veel jäänud. Paar tundi hiljem enam nii väga ei rõõmustanud, kui mõistsin, et sellest ajast ilmselt viimane nädal on ühikas juba rahvast täis, sest see, et minul on kool läbi, ei ole universaalne tõde kõigi jaoks. 
Aga ma proovin nüüd enam-vähem kronoloogilises järjekorras välja tuua viimase kahe nädala "sündmused".
1. Pärast mitut päeva vihmast ilma, kus ma sain teha süüdimatult nalja, et ma täiega läheks jooksma, kui ainult ei sajaks, tuli üks päikseline ilm. Olles nii kaua ärbelnud ja 1,5 kuud null trenni teinud, lugesin kuidas end trenniks motiveerida (pane selga ilusad riided), tõmbasin kaks playlisti telefoni, panin selga koledad riided ja läksin jooksma. Kes polnud tark, et enne kaardilt vaadata, kuhu ja kuidas minna, jookseb mööda Vilniuse künkaid üles-alla. Muusika panin nii kõvaks, et jäin peaaegu auto alla ainult 4 korda, leidsin ühe väikse altari, Katy Perry motiveeris mind viimasest künkast üles jooksma ning leidsin, et meie eelmisest ühikast 5 minuti kaugusel peeti aias kanu. Vahetult pärast jooksmist oli süda nii paha, et mõtlesin, et teisele korrusele enam kõndida ei suuda, mistõttu kui ma kuidagi voodini jõudsin, siis ma venitada enam ei suutnud ja valutasin jalgu 4 päeva. 
Üldiselt ma suhtun rahasse kahte moodi: kerjusmunk või treat yo self.  Pärast jookmist oli aeg viimase jaoks ja me läksime sööma. Toit asendab mul mingeid muid elus puuduvaid rõõme ja see kanaburks oli imeline. Ma loodan, et see polnud sama, keda enne jooksmas nägin.

Rabarberilimonaad vaarkatega? Treat yo self

2. Tegelikult ma olen enne Leedus käinud. Rohkem kui piiripunktis käisin viimati aastal 2007. Kahjuks mäletan ma sellest reisist vaid seda, et me käisime Vichy veepargis ja vaatasime telekast avatari (mida vaatasin uuesti bakatöö kirjutamise asemel).

Reedel otsustasime käia ära Gediminase tornis, mis on üks Vilniuse sümboleid ja on avatud ainult ilusa ilmaga päevadel. Mäe otsa viib munakividest tehtud tee ja sinna ronida on vaevaline, sest need kivid on nii libedaks lihvitud, et suuski pole tegelikult vaja, et sealt alla sõita. 

Balti keti lõpp/algus

Ajaga on kadunud nii juuksed kui Kaarel

Kui juba, siis täiega, seega pärast mäest alla libisemist ronisime 3 risti mäe otsa. Need pildid ilmselt ei reeda, et õues oli väga soe ja me olime riides selle ilma järgi, mis hommikul kell 7 oli. Kui liita siia veel valusad lihased jooksmisest, siis sai nende ronimistega korraliku trenni tehtud.

Nii Vilniuses kui Kaunases kui kindlasti veel mõnes kohas on suvel igal reedel open kitchen ehk kindlas kohas pakuvad erinevad toitlustajad oma sööke. Mitmete inimeste soovitusel läksime sinna ja kuna me olime terve nädala edukalt vastu pidanud, oli aega endale midagi head lubada (kuigi tee peal ostsime mustika ja arbuusi-meloni sorbetti). Meil esinevad kerged probleemid otsuste langetamisel, seega toidu valimisele kulus vähemalt pool tundi, et kolm ringi kohale peale teha. Õnneks me ei läinud kõige populaarsemal nädalal, sest muidu me valiks siiani. Liis sõi pho suppi ja mina quesadillat ja ma ei tea, kuidas on võimalik kaks päeva järjest arvata, et see on üks parimaid asju, mida sa söönud oled. Trikk on ilmselt piisavalt näljane olemises, kui sa sööma lähed. 

3. Mul õnneks instagrami ei ole, aga kuuldavasti on seal pildid ja jutud sellest, kuidas Eestis on palju herneid (ja muid marju). Et mitte täielikult ilma jääda suve võludest oli aeg üles otsida turg. See ei olnud tegelikult üldse nii keeruline, sest number 2 troll on imeline ja turuhoone on suur. Hoones sees on müügil kõike, sest seal on lisaks toidule ka riide ja pudi-padi poed, sest kellel ei oleks vaja 80 sendist küünelakki või 6x odavamalt saada võrksukki (mul oli näiteks vaja). Turuhoone taga ja ümber on veel maju ja katusealuseid, mis on paksult täis riide- ja jalanõu poode ehk siis see oli nagu kadaka turg (või vähemalt sellisena elab see minu peas). Õues oli veel ka marja müüjaid ja kolmes letis oli herneid ka, aga need olid juba vanad ja kurvad. Ühes letis oli täiega tore kutt, kes rääkis ilusat inglise keelt ja siis ma süümekatest ostsin talt vaarikaid. 

Peahoone

Olles lõpetanud teesklemise, et oleme korilas-kaupmehed, suundusime tagasi pargi poole, et pidada pikniku ja lebotada. Tee peale jäi ka üks kohvipood, kust sai krabatud jääkohvi, et täielikult omaks võtta stereotüüpne käitumine valgetele tüdrukutele. Park, kuhu läksime, on Bernardine Park, kus asub Vilniuse vanim tamm ja mis paistab silma selle poolest, et kui sinust seal pilti tehtud ei ole, siis sa ei pruugi olemas olla. Me olime seal veidi üle kahe tunni, mille jooksul nägime ristimist, kolme tüdrukuteõhtut, paarikesi ja muid edvistajaid. Aga see park on nii ilus ja mõnus, et see on peamine süüdlane, miks mulle Vilnius oluliselt rohkem meeldima hakkas. 

Piknik

Seal oli wifi ka

Pargis oli ka maleturniir

Kui heast elust (põie) mõõt täis oli, liikusime Užupisse, sest seal oli põhjus, miks ma olen Tartus nii pettunud. Terve Emajõgi, aga seda rakendatakse nii vähe ja igavalt. Siin oli kombineeritud aga mitu head asja: restoran jõekaldal lahedas linnaosas ja silla alla oli pandud kiik.

Näkid

4. Selleks, et veenduda Vilniuse rohelisuses, läksime Vingis parki. See on keset linna ja 162 hektarit suur. Pargi keskel asub laululava, mis on samasugune nagu meil (isegi Robbie Williams tuleb sinna varsti), aga leedu värvides. Laululava ümbritsevad erinevad putkad, kust saab entida kõikvõimalikke rattaid - jalgrattad, rulluisud, rikshaw ja erinevalt modifitseeritud tasakaaluliikurid. 

Sellel päeval, kui me külastasime, toimus seal sulgpalli võistlused ja minu jaoks teadmata (googeldamata) põhjustel vajas see müra tausta, seega olid seal kontserdid, kus igal esinejal oli üks tund aega kestev lugu. Me nendest ei hoolinud, sest meie läksime melaniini sünteesima. 

Same but different

Pärast paari tundi praadimist otsustasime ära külastada Vilniuse teletorni. Kui see paistab siit samast, siis see ei saa ju kaugel olla? Linnulennult 1,4 km, aga Neris oli vahel ja ma eeldan, et sildade ehitamine on kulukas ettevõtmine, et neid ei ole igal pool nii palju, kui ma tahaksin. Meie minek oli umbes 3 korda pikem ja tegelikult ei olnudki vahemaas endas probleem, küll aga valedes jalanõudes ja teekonna valikus. Mööda jõe äärt läks teerada, mis oli mõnus, aga google maps seda ei tunnistanud. Kahjuks plätudel on komme mitte hinnata liiva ja algas ekstreemne nahakoorimine. Samas ei tasunud seisma ka jääda, sest siis olid pärastlõunane maiuspala sääskedele. 

Olles jõudnud piisavalt kaugele, et ronida mööda kallast üles ja minna teletorni, saime aru, et me ei pruugi olla päris õiges kohas. Sellele vihjasid teadmata päritoluga paugud künka otsast (ilmselt raketid või õhupüss) ja mingi kohalik ütles ka, et minge umbes 100 meetrit tagasi ja siis läheb rada mäest üles. Tõsi-tõsi, läks küll. Ainult, et siin on nii, et alguses mõtled, et käid mööda rada, aga mida edasi kõnnid, seda enam tundub, et tegelikult see on lihtsalt vihmaga ära uuristatud ala. Olime enamuse künkast üles matkanud ja siis oli väike rada õiges suunas. Otsustasime selle valida, sest meid ei heidutanud asjaolu, et see rada läks väga palju järsemalt üles. Kui olime sealt üles roninud nägime, et see rada läks tegelikult kokku ka lauge mäega, aga kuidas me muidu oleks saanud mitu korda alla libiseda ja käsi nõgestesse panna, kui me ei oleks arvanud, et me lõikame. 

Umbes 10 minutit hiljem jõudis see rada metsast välja suure tee äärde. Õnneks seal kedagi eriti ei olnud ja sai ilma suurema häbita hingeldada oma paari kilomeetrisest plätu matkast. 

Vilniuse teletorn on sammuti väga sarnane Tallinna omaga. Erinevalt meie omast ei ole seal hiljuti remonti tehtud, aga vähemalt neil on töötav restoran, mis asub keerleval platvormil, mis teeb 45 minutiga ühe tiiru. 

Hea zoomiga näeb meie kodu ka

5. Esmaspäeval käisin kontserdil. Ideeliselt ma ei pidanud sinna üksi minema, aga kütus on paksem kui veri ja ilmselt peavad kõik korra elus üksi rokk-kontserdil käima. Käisin kuulasin Foalsi ja nautisin, aga mis muud üle jääb, kui kuulad ühte parimat live bändi. Leedu publik oli nagu Eesti omagi, kusagil täiesti ees on tõelised fännid, kes rebivad endalt riideid, istuvad üksteise õlgadel ja hüppavad ringi kaasa lauldes. Vähe tagapool, kus mina olin, on tüdrukud, kes lauluavad ja tantsivad ja poisid, kellele on vist koolis õpetatud, et kui oled kontserdil ja muusikaga kaasa liigud, oled pede. Ilmselt osadel salaja suur varvas tossu sees peidus tagus rütmi, aga oli ka palju niisama seisjaid. Mul puudub armastus selliste inimeste vastu, sest mina kui nautija oleksin rõõmus, kui ma lava ka näeks, aga kui mingi inimmets mul ees seisab, siis ma ei näe ega kuule korralikult. Teine inimtüüp, kelle vastu mul puudub armastus on kontserdil piltide tegijad, sest kontserdi ajal telefoniga tehtud pildid näevad alati samasugused välja, aga eks kõigile meeldivad oma udu-värvi pildid. 

Lava ehitati selle ringi keskele suunaga jõe poole

On see särk või on see kleit? Linnukesed teavad vastust

6. Neljapäeviti on jõe ääres kontserdid. Meil oli plaan minna vaatama, aga läks nii nagu alati. Facebooki järgi algas üritus viie ajal ja kestis õhtuni. Me olime liiga laisad, et minna töölt koju ja siis tagasi linna, seega olimegi juba kell viis platsis. See aeg ei toimunud seal põhimõtteliselt midagi ja uurisime ümbruskonda. Läksime swedbanki hoone terassile ja see oli väga mõnus lebotamise ja chillimise koht. Et seda päriselt jäädvustada oleks ilmselt vaja olnud drooni.

Peaaegu piisav, et panka vahetada

Elu oli nii mõnus, et peaaegu jäin tooli magama. Selle vältimiseks mängisin kotilukuga, misjärel kelk sõitis üle otsa maha ja luku taha jäid nii töövõti kui telefon. See oli hea ettekääne, et minna kohe algava vihma eest Europa kaubamajja peitu, kus oli võimalik kohe lukk ära vahetada. Poole tunnine töö läks maksma 15€. Süda tilkus natuke verd, aga asjad oli vaja kätte saada ja ma olin õnnelik, et nad koti sisse ei vaadanud, sest tegelikult on sellel katki ka tasku, vooder, nahal on plekid, mida välja ei saa, rihm oli kunagi valget värvi aga nüüd on see lihtsalt rohkem ja vähem määrdunud. Põhjus, miks see endiselt alles on, on suur adidase märk, sest kuidas muidu keegi teab, et ma Ida-Euroopast olen?

Edasi läksime kinno, sest tegelikult ma olin juba algusest peale rääkinud ühest filmist, mis tuli kinno täpselt siis, kui ma Eestist ära sõitsin, Paari nädalaga saigi Liisile pehme töötlus tehtud. Vilniuses on palju kinosid, meie valik põhines sellel, et saaks pärast koju ka. Film oli  Žmogus-voras: grįžimas namo ehk ämblikmees. Leedu keelne nimi oli juba pool põhjust, et seda vaatama minna. Õpilase pilet maksis 5 eurot, kino oli suuuuure kaubanduskeskuse viimasel korrusel. Kui seanss algas, olime ainsad inimesed saalis. Film oli inglise keeles leedu keelsete subtiitritega. Harjumusest ja huvist lugesin pool aega subtiitreid ka ja tundisin, et kui meil oleks siin telekas, siis läheks see leedu keele õppimine palju paremini ja kiiremini kui sõna nädalas. 

On teada fakt, et marveli filmide lõpus on lisastseenid. Ühe vaatasime ära, teist mitte, sest viimasele bussile jõudmine tundus natuke olulisem. Jooksime läbi tühja kaubamaja ja üle suure tee ja buss ootas meid ka natuke ning me ei lasknud end segada sellest, et numbri asemel oli kirjutatud AP. Sõitsime ja natuke aega tundus, et läheb päris hästi, aga siis pidas buss kinni ja juht hõikas midagi ehk me olime jõudnud bussiparki. Kell oli natuke pärast südaööd, õues oli soe ja sadas kergelt vihma - õige aeg üheks 3 km pikkuseks matkaks koju. 

7. Laupäeval käisime Kaunases, Baltikumi suuruselt neljandas linnas. Läksime rongiga, pilet maksis 2.80€. Kaunase ja Vilniuse vahe on 104 km, Kaunase ja Tallinna vahe 620 km. Rongi minek oli mõnus, sest rong oli väga vaikne, seal oli wifi ja meie lähedale istus üks paar, kellel oli Shiba kutsikas, kellele võisid kõik pai teha. Me ei jätnud võimalust kasutamata. 

Rongijaama juures oli kohe turg, mis tekitas küllaltki koduse tunde. Bussiga sõitsime paar peatust linnale lähemale ja peale tulid ka piletikontrolörid - nad on tublid ja usinad siin, olemegi neid ainult nädalavahetuseti näinud. 

Linnas jäid meil mitmed kirikud külastamata, sest siin on koguaeg kellegi ristimine või pulmad - ma juba kahtlen, kas siin mõni vallaline inimene ka on. Raekojas/kirikus oli nimekiri väljas ja kellegi paari panek toimus iga 10 minuti tagant alates umbes kella kümnest kuni kella neljani. 

Ma ei oleks uskunud, et tegemist on suuruselt neljanda linnaga kolme riigi peale, kui ma seda enne ei oleks lugenud kõikide teadmiste varamust wikipediast. Inimesi oli vähe ja ma ei tajunud eriti, kuhu suunas see linn liigub, et kõik need kodusolijad ära mahutada. Siis me sõitsime aga funikulööriga mäest üles, kus oli üks väga suur kirik, mille katusele sai ronida. Katuselt nägin, et nii kaugele kui silm seletas laius lasnamägi. Me kaugemale ei läinudki, enamuse ajast veetsime siiski veetasemele lähemal. Linn on kergelt räämas, palju oleks vaja natuke remonti teha, seinad üle värvida ja augud ära lappida. Kohati on kõrvuti väga korras ja täiesti korrast ära kinnisvara. 

Seal lõppes kellegi ristimine/tagasihoidlik pulm ja järgmine paar oli juba valmis

Konveierpulmade paradiis/ raekoja plats

Neris kohtub Nemunasega

Kaunase kindlus

Seal kirikus tegutsevad mungad

Keegi oli seinale peegli pannud

Noot-noot!

Katusel olles tundub nagu võiks seal veel üks kirik olla

Kaunase ülikooli humanitaarteaduste maja

Liis all paremas nurgas

Hea meeles pidada järgmine kord kui dieedil oled

8. Täna käisime botaanikaaias kontserdil. Kontsert oli töö poolt välja tehtud ning esitati filmimuusikat. Kontsert oli väga mahe ja meeldiv. Siiski on filmimuusika mõeldud pigem taustaks kui iseseisvaks meelelahutajaks ja kuna tegemist oli vabaõhu kontsertiga, siis olid paljud inimesed oma väiksed lapsed kaasa võtnud. Enamus aega ma vaatasin, mida need lapsed tegid ja mul oli täiega huvitav. Ilmselt mitmed vanemad said oma vajalikud sammud täis sellega, et jooksid iga natukese aja tagant oma lapsele järele, kes ajasid parte taga ja jõudsid ohtlikult lähedale tiigile. Ma kahtlustan, et minu vanemad küll nii palju spurte omal ajal ei teinud, sest muidu ei oleks nii palju lugusid sellest, kuidas mina või mu vend igale poole sisse oleme kukkunud. 

Järgmine nädalavahetus olen Tallinnas. Kirjutan uuesti kahe-kolme nädala pärast, seniks kirjutage teie mulle ;)

Sudie