Vihmase ilma ajaviide

Sveiki!

Kui jätkata eelmisel korral tõstatatud teemadega, siis ma võin öelda, et õnneks või kahjuks mu tujud ja arvamused muutvad tihedamini kui mu lemmiksarjade osad välja tulevad. Kui ma enne ei olnud Vilniusest väga vaimustunud, siis ma nüüd olen suht ära armunud linna (linn ei ole metafoor ühelegi inimesele tänavu). Tööga olen ka rohkem rahul, sest a) ma sain arvuti ja ise oma andmeid analüüsida, mis annab asjadele rohkem sisulist mõtet ja b) ma langetasin oma ootusi.
See-eest ühikas on meil ära võetud noad, siis me ostsime ise uue ja täna hommikuks oli see ka läinud, sest ma unustasin selle kööki kuivama. Teises koridoris on wc ja dušš, kus on töötav lukk, aga dušš ise on kehvem, seega me siin panustame oma tühjale koridorile. Ma 1.august rõõmustasin, et ainult kuu aega on siin ühikas veel jäänud. Paar tundi hiljem enam nii väga ei rõõmustanud, kui mõistsin, et sellest ajast ilmselt viimane nädal on ühikas juba rahvast täis, sest see, et minul on kool läbi, ei ole universaalne tõde kõigi jaoks. 
Aga ma proovin nüüd enam-vähem kronoloogilises järjekorras välja tuua viimase kahe nädala "sündmused".
1. Pärast mitut päeva vihmast ilma, kus ma sain teha süüdimatult nalja, et ma täiega läheks jooksma, kui ainult ei sajaks, tuli üks päikseline ilm. Olles nii kaua ärbelnud ja 1,5 kuud null trenni teinud, lugesin kuidas end trenniks motiveerida (pane selga ilusad riided), tõmbasin kaks playlisti telefoni, panin selga koledad riided ja läksin jooksma. Kes polnud tark, et enne kaardilt vaadata, kuhu ja kuidas minna, jookseb mööda Vilniuse künkaid üles-alla. Muusika panin nii kõvaks, et jäin peaaegu auto alla ainult 4 korda, leidsin ühe väikse altari, Katy Perry motiveeris mind viimasest künkast üles jooksma ning leidsin, et meie eelmisest ühikast 5 minuti kaugusel peeti aias kanu. Vahetult pärast jooksmist oli süda nii paha, et mõtlesin, et teisele korrusele enam kõndida ei suuda, mistõttu kui ma kuidagi voodini jõudsin, siis ma venitada enam ei suutnud ja valutasin jalgu 4 päeva. 
Üldiselt ma suhtun rahasse kahte moodi: kerjusmunk või treat yo self.  Pärast jookmist oli aeg viimase jaoks ja me läksime sööma. Toit asendab mul mingeid muid elus puuduvaid rõõme ja see kanaburks oli imeline. Ma loodan, et see polnud sama, keda enne jooksmas nägin.

Rabarberilimonaad vaarkatega? Treat yo self

2. Tegelikult ma olen enne Leedus käinud. Rohkem kui piiripunktis käisin viimati aastal 2007. Kahjuks mäletan ma sellest reisist vaid seda, et me käisime Vichy veepargis ja vaatasime telekast avatari (mida vaatasin uuesti bakatöö kirjutamise asemel).

Reedel otsustasime käia ära Gediminase tornis, mis on üks Vilniuse sümboleid ja on avatud ainult ilusa ilmaga päevadel. Mäe otsa viib munakividest tehtud tee ja sinna ronida on vaevaline, sest need kivid on nii libedaks lihvitud, et suuski pole tegelikult vaja, et sealt alla sõita. 

Balti keti lõpp/algus

Ajaga on kadunud nii juuksed kui Kaarel

Kui juba, siis täiega, seega pärast mäest alla libisemist ronisime 3 risti mäe otsa. Need pildid ilmselt ei reeda, et õues oli väga soe ja me olime riides selle ilma järgi, mis hommikul kell 7 oli. Kui liita siia veel valusad lihased jooksmisest, siis sai nende ronimistega korraliku trenni tehtud.

Nii Vilniuses kui Kaunases kui kindlasti veel mõnes kohas on suvel igal reedel open kitchen ehk kindlas kohas pakuvad erinevad toitlustajad oma sööke. Mitmete inimeste soovitusel läksime sinna ja kuna me olime terve nädala edukalt vastu pidanud, oli aega endale midagi head lubada (kuigi tee peal ostsime mustika ja arbuusi-meloni sorbetti). Meil esinevad kerged probleemid otsuste langetamisel, seega toidu valimisele kulus vähemalt pool tundi, et kolm ringi kohale peale teha. Õnneks me ei läinud kõige populaarsemal nädalal, sest muidu me valiks siiani. Liis sõi pho suppi ja mina quesadillat ja ma ei tea, kuidas on võimalik kaks päeva järjest arvata, et see on üks parimaid asju, mida sa söönud oled. Trikk on ilmselt piisavalt näljane olemises, kui sa sööma lähed. 

3. Mul õnneks instagrami ei ole, aga kuuldavasti on seal pildid ja jutud sellest, kuidas Eestis on palju herneid (ja muid marju). Et mitte täielikult ilma jääda suve võludest oli aeg üles otsida turg. See ei olnud tegelikult üldse nii keeruline, sest number 2 troll on imeline ja turuhoone on suur. Hoones sees on müügil kõike, sest seal on lisaks toidule ka riide ja pudi-padi poed, sest kellel ei oleks vaja 80 sendist küünelakki või 6x odavamalt saada võrksukki (mul oli näiteks vaja). Turuhoone taga ja ümber on veel maju ja katusealuseid, mis on paksult täis riide- ja jalanõu poode ehk siis see oli nagu kadaka turg (või vähemalt sellisena elab see minu peas). Õues oli veel ka marja müüjaid ja kolmes letis oli herneid ka, aga need olid juba vanad ja kurvad. Ühes letis oli täiega tore kutt, kes rääkis ilusat inglise keelt ja siis ma süümekatest ostsin talt vaarikaid. 

Peahoone

Olles lõpetanud teesklemise, et oleme korilas-kaupmehed, suundusime tagasi pargi poole, et pidada pikniku ja lebotada. Tee peale jäi ka üks kohvipood, kust sai krabatud jääkohvi, et täielikult omaks võtta stereotüüpne käitumine valgetele tüdrukutele. Park, kuhu läksime, on Bernardine Park, kus asub Vilniuse vanim tamm ja mis paistab silma selle poolest, et kui sinust seal pilti tehtud ei ole, siis sa ei pruugi olemas olla. Me olime seal veidi üle kahe tunni, mille jooksul nägime ristimist, kolme tüdrukuteõhtut, paarikesi ja muid edvistajaid. Aga see park on nii ilus ja mõnus, et see on peamine süüdlane, miks mulle Vilnius oluliselt rohkem meeldima hakkas. 

Piknik

Seal oli wifi ka

Pargis oli ka maleturniir

Kui heast elust (põie) mõõt täis oli, liikusime Užupisse, sest seal oli põhjus, miks ma olen Tartus nii pettunud. Terve Emajõgi, aga seda rakendatakse nii vähe ja igavalt. Siin oli kombineeritud aga mitu head asja: restoran jõekaldal lahedas linnaosas ja silla alla oli pandud kiik.

Näkid

4. Selleks, et veenduda Vilniuse rohelisuses, läksime Vingis parki. See on keset linna ja 162 hektarit suur. Pargi keskel asub laululava, mis on samasugune nagu meil (isegi Robbie Williams tuleb sinna varsti), aga leedu värvides. Laululava ümbritsevad erinevad putkad, kust saab entida kõikvõimalikke rattaid - jalgrattad, rulluisud, rikshaw ja erinevalt modifitseeritud tasakaaluliikurid. 

Sellel päeval, kui me külastasime, toimus seal sulgpalli võistlused ja minu jaoks teadmata (googeldamata) põhjustel vajas see müra tausta, seega olid seal kontserdid, kus igal esinejal oli üks tund aega kestev lugu. Me nendest ei hoolinud, sest meie läksime melaniini sünteesima. 

Same but different

Pärast paari tundi praadimist otsustasime ära külastada Vilniuse teletorni. Kui see paistab siit samast, siis see ei saa ju kaugel olla? Linnulennult 1,4 km, aga Neris oli vahel ja ma eeldan, et sildade ehitamine on kulukas ettevõtmine, et neid ei ole igal pool nii palju, kui ma tahaksin. Meie minek oli umbes 3 korda pikem ja tegelikult ei olnudki vahemaas endas probleem, küll aga valedes jalanõudes ja teekonna valikus. Mööda jõe äärt läks teerada, mis oli mõnus, aga google maps seda ei tunnistanud. Kahjuks plätudel on komme mitte hinnata liiva ja algas ekstreemne nahakoorimine. Samas ei tasunud seisma ka jääda, sest siis olid pärastlõunane maiuspala sääskedele. 

Olles jõudnud piisavalt kaugele, et ronida mööda kallast üles ja minna teletorni, saime aru, et me ei pruugi olla päris õiges kohas. Sellele vihjasid teadmata päritoluga paugud künka otsast (ilmselt raketid või õhupüss) ja mingi kohalik ütles ka, et minge umbes 100 meetrit tagasi ja siis läheb rada mäest üles. Tõsi-tõsi, läks küll. Ainult, et siin on nii, et alguses mõtled, et käid mööda rada, aga mida edasi kõnnid, seda enam tundub, et tegelikult see on lihtsalt vihmaga ära uuristatud ala. Olime enamuse künkast üles matkanud ja siis oli väike rada õiges suunas. Otsustasime selle valida, sest meid ei heidutanud asjaolu, et see rada läks väga palju järsemalt üles. Kui olime sealt üles roninud nägime, et see rada läks tegelikult kokku ka lauge mäega, aga kuidas me muidu oleks saanud mitu korda alla libiseda ja käsi nõgestesse panna, kui me ei oleks arvanud, et me lõikame. 

Umbes 10 minutit hiljem jõudis see rada metsast välja suure tee äärde. Õnneks seal kedagi eriti ei olnud ja sai ilma suurema häbita hingeldada oma paari kilomeetrisest plätu matkast. 

Vilniuse teletorn on sammuti väga sarnane Tallinna omaga. Erinevalt meie omast ei ole seal hiljuti remonti tehtud, aga vähemalt neil on töötav restoran, mis asub keerleval platvormil, mis teeb 45 minutiga ühe tiiru. 

Hea zoomiga näeb meie kodu ka

5. Esmaspäeval käisin kontserdil. Ideeliselt ma ei pidanud sinna üksi minema, aga kütus on paksem kui veri ja ilmselt peavad kõik korra elus üksi rokk-kontserdil käima. Käisin kuulasin Foalsi ja nautisin, aga mis muud üle jääb, kui kuulad ühte parimat live bändi. Leedu publik oli nagu Eesti omagi, kusagil täiesti ees on tõelised fännid, kes rebivad endalt riideid, istuvad üksteise õlgadel ja hüppavad ringi kaasa lauldes. Vähe tagapool, kus mina olin, on tüdrukud, kes lauluavad ja tantsivad ja poisid, kellele on vist koolis õpetatud, et kui oled kontserdil ja muusikaga kaasa liigud, oled pede. Ilmselt osadel salaja suur varvas tossu sees peidus tagus rütmi, aga oli ka palju niisama seisjaid. Mul puudub armastus selliste inimeste vastu, sest mina kui nautija oleksin rõõmus, kui ma lava ka näeks, aga kui mingi inimmets mul ees seisab, siis ma ei näe ega kuule korralikult. Teine inimtüüp, kelle vastu mul puudub armastus on kontserdil piltide tegijad, sest kontserdi ajal telefoniga tehtud pildid näevad alati samasugused välja, aga eks kõigile meeldivad oma udu-värvi pildid. 

Lava ehitati selle ringi keskele suunaga jõe poole

On see särk või on see kleit? Linnukesed teavad vastust

6. Neljapäeviti on jõe ääres kontserdid. Meil oli plaan minna vaatama, aga läks nii nagu alati. Facebooki järgi algas üritus viie ajal ja kestis õhtuni. Me olime liiga laisad, et minna töölt koju ja siis tagasi linna, seega olimegi juba kell viis platsis. See aeg ei toimunud seal põhimõtteliselt midagi ja uurisime ümbruskonda. Läksime swedbanki hoone terassile ja see oli väga mõnus lebotamise ja chillimise koht. Et seda päriselt jäädvustada oleks ilmselt vaja olnud drooni.

Peaaegu piisav, et panka vahetada

Elu oli nii mõnus, et peaaegu jäin tooli magama. Selle vältimiseks mängisin kotilukuga, misjärel kelk sõitis üle otsa maha ja luku taha jäid nii töövõti kui telefon. See oli hea ettekääne, et minna kohe algava vihma eest Europa kaubamajja peitu, kus oli võimalik kohe lukk ära vahetada. Poole tunnine töö läks maksma 15€. Süda tilkus natuke verd, aga asjad oli vaja kätte saada ja ma olin õnnelik, et nad koti sisse ei vaadanud, sest tegelikult on sellel katki ka tasku, vooder, nahal on plekid, mida välja ei saa, rihm oli kunagi valget värvi aga nüüd on see lihtsalt rohkem ja vähem määrdunud. Põhjus, miks see endiselt alles on, on suur adidase märk, sest kuidas muidu keegi teab, et ma Ida-Euroopast olen?

Edasi läksime kinno, sest tegelikult ma olin juba algusest peale rääkinud ühest filmist, mis tuli kinno täpselt siis, kui ma Eestist ära sõitsin, Paari nädalaga saigi Liisile pehme töötlus tehtud. Vilniuses on palju kinosid, meie valik põhines sellel, et saaks pärast koju ka. Film oli  Žmogus-voras: grįžimas namo ehk ämblikmees. Leedu keelne nimi oli juba pool põhjust, et seda vaatama minna. Õpilase pilet maksis 5 eurot, kino oli suuuuure kaubanduskeskuse viimasel korrusel. Kui seanss algas, olime ainsad inimesed saalis. Film oli inglise keeles leedu keelsete subtiitritega. Harjumusest ja huvist lugesin pool aega subtiitreid ka ja tundisin, et kui meil oleks siin telekas, siis läheks see leedu keele õppimine palju paremini ja kiiremini kui sõna nädalas. 

On teada fakt, et marveli filmide lõpus on lisastseenid. Ühe vaatasime ära, teist mitte, sest viimasele bussile jõudmine tundus natuke olulisem. Jooksime läbi tühja kaubamaja ja üle suure tee ja buss ootas meid ka natuke ning me ei lasknud end segada sellest, et numbri asemel oli kirjutatud AP. Sõitsime ja natuke aega tundus, et läheb päris hästi, aga siis pidas buss kinni ja juht hõikas midagi ehk me olime jõudnud bussiparki. Kell oli natuke pärast südaööd, õues oli soe ja sadas kergelt vihma - õige aeg üheks 3 km pikkuseks matkaks koju. 

7. Laupäeval käisime Kaunases, Baltikumi suuruselt neljandas linnas. Läksime rongiga, pilet maksis 2.80€. Kaunase ja Vilniuse vahe on 104 km, Kaunase ja Tallinna vahe 620 km. Rongi minek oli mõnus, sest rong oli väga vaikne, seal oli wifi ja meie lähedale istus üks paar, kellel oli Shiba kutsikas, kellele võisid kõik pai teha. Me ei jätnud võimalust kasutamata. 

Rongijaama juures oli kohe turg, mis tekitas küllaltki koduse tunde. Bussiga sõitsime paar peatust linnale lähemale ja peale tulid ka piletikontrolörid - nad on tublid ja usinad siin, olemegi neid ainult nädalavahetuseti näinud. 

Linnas jäid meil mitmed kirikud külastamata, sest siin on koguaeg kellegi ristimine või pulmad - ma juba kahtlen, kas siin mõni vallaline inimene ka on. Raekojas/kirikus oli nimekiri väljas ja kellegi paari panek toimus iga 10 minuti tagant alates umbes kella kümnest kuni kella neljani. 

Ma ei oleks uskunud, et tegemist on suuruselt neljanda linnaga kolme riigi peale, kui ma seda enne ei oleks lugenud kõikide teadmiste varamust wikipediast. Inimesi oli vähe ja ma ei tajunud eriti, kuhu suunas see linn liigub, et kõik need kodusolijad ära mahutada. Siis me sõitsime aga funikulööriga mäest üles, kus oli üks väga suur kirik, mille katusele sai ronida. Katuselt nägin, et nii kaugele kui silm seletas laius lasnamägi. Me kaugemale ei läinudki, enamuse ajast veetsime siiski veetasemele lähemal. Linn on kergelt räämas, palju oleks vaja natuke remonti teha, seinad üle värvida ja augud ära lappida. Kohati on kõrvuti väga korras ja täiesti korrast ära kinnisvara. 

Seal lõppes kellegi ristimine/tagasihoidlik pulm ja järgmine paar oli juba valmis

Konveierpulmade paradiis/ raekoja plats

Neris kohtub Nemunasega

Kaunase kindlus

Seal kirikus tegutsevad mungad

Keegi oli seinale peegli pannud

Noot-noot!

Katusel olles tundub nagu võiks seal veel üks kirik olla

Kaunase ülikooli humanitaarteaduste maja

Liis all paremas nurgas

Hea meeles pidada järgmine kord kui dieedil oled

8. Täna käisime botaanikaaias kontserdil. Kontsert oli töö poolt välja tehtud ning esitati filmimuusikat. Kontsert oli väga mahe ja meeldiv. Siiski on filmimuusika mõeldud pigem taustaks kui iseseisvaks meelelahutajaks ja kuna tegemist oli vabaõhu kontsertiga, siis olid paljud inimesed oma väiksed lapsed kaasa võtnud. Enamus aega ma vaatasin, mida need lapsed tegid ja mul oli täiega huvitav. Ilmselt mitmed vanemad said oma vajalikud sammud täis sellega, et jooksid iga natukese aja tagant oma lapsele järele, kes ajasid parte taga ja jõudsid ohtlikult lähedale tiigile. Ma kahtlustan, et minu vanemad küll nii palju spurte omal ajal ei teinud, sest muidu ei oleks nii palju lugusid sellest, kuidas mina või mu vend igale poole sisse oleme kukkunud. 

Järgmine nädalavahetus olen Tallinnas. Kirjutan uuesti kahe-kolme nädala pärast, seniks kirjutage teie mulle ;)

Sudie