(Eel)viimane

Ajoo,

MIT mind vastu ei võtnud, sest mõni mees pidi minema mu kuivastusresti nokkima ja selle ära lõhkuma. Nüüd seisab katkine kuivatusrest kuuris ja võtab niisama ruumi, sest keegi ei tunne, et see oleks nende asi see ära visata.
Peale viimast postitust ei läinud üldse kaua aega (mõni tund) kui võtsime rattad ja väntasime jõe äärde ujuma. Et te selle olulisust mõistaksite, siis mina sõitsin siin (peaaegu) esimest korda rattaga ja Will võttis oma 2000£ maksva ratta, mis on üks pühamaid asju ta elus. Rattaga sõitmise pluss oli umbes tunni või pooleteisene ajavõit, miinus oli tohutu ärevus ja soov enam mitte istuda. Ma ei sõida Eestis liikluses ja nüüd seda siin tagurpidi teha ajas mind lihtsalt paanikasse ja kurjaks. Lisaks oli sadul liiga kõrgel ja lenks on nagu kitse sarved (rullis) seega sõrmed ei ulatunud piduriteni ka. Ujumine kestis umbes täpselt üks minut, sest vesi oli külm. Aga tore oli ikka.
Sellest järgmisel nädalal otustasime reedel, et on aeg välja minna. Alguses piknik jõe ääres, siis kodus joomismäng lahja alkoholiga ja siis taksoga linna. Siin taksoga linna minna on sama mõttetu kui Tartus ehk väga lühike maa ja kallis. See eest tegi taksojuht koos meiega nalja, niiet polnud väga hull. Kohaks osutus jälle Reagal, sest poisid võivad ju rääkida küll kui kole koht see on, aga nad ei taha millegi eest maksta ja seal saab palju nalja. Ilmselt paratamatu kui meeste-naiste suhe on 2:1. Ma ei tea mis värk sellega on, aga eelmine kord Macarena ja Cotton Eye Joe ei olnud juhus vaid see ongi siin mingi asi. DJ lasi küll vist ära kõik Drake ja Rihanna ja nende sõprade r'n'b lood enne kui midagi nauditavamat tuli ja siis oli aeg koju minna.

Kodu on mul siin ilus

Laupäeval käisime kohalikus botaanika aias, mille sissepääs tudengile on 4,5£ (Cambridge tudengile tasuta). Minu ootus oli, et on hästi värviline ja tore ja kuigi ma ise ei ole aiaspets (ma ei tea kohe midagi oleks õigem öelda), siis ma eeldasin, et botaanikaaed on aastaringselt värviline. Päris nii ei olnud, oli värve ja oli ilusaid taimi, aga ka mõõdukalt tühje peenraid ja hooldamata alasid, mis meenutasid karjamaad.

Õhtul käisime söömas Pizza Expressis ja kuigi see kõlab nagu kiirtoidu koht, siis tegelikult oli tegu väga ilusa hoonega (sambad) ja vahva kohaga. See oli ilmselt üks mu lemmikpäevi Cambridges, kuigi ma ehk ei edastanud seda õige emotsiooniga.

Peale natukest mõtlemist ja vähest planeerimist oli plaan ka viimaseks ühiseks nädalavahetuseks - paar rituaalset ohverdust Stonehenges ja seejärel Oxford. Plaan oli lahkuda majast kell kaheksa, seega tesco eest me sõitsime ära 8.40 (ainult 30 min läksime üle plaanitu). Peale umbkaudu kolme tundi jõudsime kohale. Mina otsustasin saada suvised pildid ja olin pannud selga kleidi. Tuul oli otsustanud, et kõik mitte pükste kandjad on Marilyn Monroed.
Peale piletite sabas seismist saime piletid, mis olid õpilastele 15£ ja sealt edasi läksime bussi järjekorda. Ehk siis sa pead ostma pileti, et sõita bussiga 5 minutit mis viib su 2 minuti kaugusele Stonehengest selle asemel, et ise 20 minutit jalutada. Kui buss jõudis sihtkohta oli hakanud sadama ehk siis imeliku nurga alt tuli külma ja valusat vett ning tundsin, kuidas olukorrast on ainult tass teed puudu.
Kui Rob küsis, et kas me pilte ka tahame, siis seljaga vaatamisväärsuse poole olles tuli päike välja. Ma olen piisavalt vaadanud Ameerika tippmodelle, et teada, et nüüd on aeg riided seljast tirida ja teeselda, et mul on suvi. Tegelikult nii oligi, kui päike paistis ja tuul kleiti üle pea ei visanud, siis oli soe ja tore.

Mõista mõista, mis suunast tuul puhus

Hiljem sain muuseumist teada, et Stonehenge on olnud turistikas alates 1740ndatest. Kingipoes oli ilmselt kõige mõistlikum asi Stonehenge in a tin.

Kuidas ma selleta siiani elanud olen?

Ka koomiksitele meeldib Stonehenge

Peale väikest lõunat suundusime Oxfordi. Peale 15 minutit sõitu jäin magama. Ärkasin siis, kui juht (Rob) ütles, et ta ei suuda autot kontrollida ja kuidagi vaevaliselt maanteelt ära keeras. Kapoti alt tuli palju suitsu ja poisid jõudsid järeldusele seda vaadates, et midagi on valesti ja ilmselt on mingi rihm katki. Helistasime AA-sse (kes ei ole alkohoolikud nagu mulle teatati) ja juba umbes tunni pärast tuli auto, kust tuli välja mehaanik, kes jõudis järeldusele, et tegelikult rihm on terve ja katki on veepump, mille ta on võimeline ära vahetama ja me saame ise koju sõita. Ainus asi, et me peame mingisse kohta sõitma (ehk meid puksiirima), et sealt vajalik jupp osta. Asusime teele, kuid üsna pea jäime M&S bensukas pidama, sest õige koht oli juba kinni ja järgmine koht oli veel tund aega lahti, aga sinna oli 30 miili, seega auto võeti tagant ära. Will ja mina jäime kohvi ja muid bensuka võlusid nautima kuniks teised uuele jupile järgi sõitsid. Umbes tund aega ja kahte ostu hiljem saabusid varuosad ja vihm. Läks veel umbes tund, kell oli kuus ja veepump oli vahetatud. Jah, davai, sõidame koju, ainult on vaja süüdet keerata ja mootor käima panna, aga ahjaa, plokikaas läks katki, kuna meil polnud vett millega seda jahutada. Uus prognoos oli oodata autot, mis meid paneb kärule ja koju veab. Pole hullu, auto jõuab tunni-pooleteise pärast.

Parandamise ajal olime käinud kolmandat korda šoppamas, nüüd peale tundi aega uue auto ootamist oli aeg neljandaks korraks, et veel sööki ahnitseda ja kuna õhtu tundus tulevat pikk, siis ka üks pudel roosat veini. Oli tore ja vahva, aga samas palju vaikust, mis oli täis igavust, seega ma tundsin, et päeva päästjaks peab osutuma cosmo. Kui ma seda viiendat korda poes olles lehitsesin, siis tundus, et briti cosmo pole üldse meie oma sarnane ja ostisin hoopis Glamouri. Seal oli jutt, kuidas üks tüdruk oma emaga oli 5 päeva metsas kadunud matkates. Hindasin oma bensukat rohkem, kus olin olnud viimased 5 tundi.
Auto, mis meile järele tuli, ei tulnud mitte 1-1,5 tunniga vaid tal läks 2,5 tundi. Miks? Sest talle öeldi, et me oleme kusagil maanteel, mitte bensukas ja ta sõitis mööda maanteed edasi-tagasi meile helistamise asemel (neil oli meie number). Kui ta lõpuks jõudis ja meid peale laadis, siis selgus, et ta ei tea kus ja kui kaugel on Cambridge (2 tundi) ja tema töötunnid saavad peatselt täis, seega ta vedas meid poole tunni kaugusel olevasse bensukasse, kust pidi meid järgmine auto peale võtma. On naiivne arvata, et järgmine auto seal meid ootamas oli. Mina andsin alla ja panin kleidi asemel asjalikumad riided selga ja jäin magama (aitäh vein). Umbes 30-45 min hiljem tuli järgmine auto, kes meid siis lõplikult koju vedas. Kokku auto katki minekust koju jõudmiseni läks 11,5 tundi.

Mul on tugev trenn all ja mu vanemad on mind selliseks asjaks kogu mu elu treeninud (32h jaanuaris metsas, mitte soojas bensukas), niiet ma tegelikult ei olnud üldse kuri ega kurb, ainus nukker asi oli see, et Oxfordi ei näinud ja et M&S kulus vist rohkem raha kui Oxfordis korralikus kohas söömas käies.


Vähem kui nädal tööl jäänud, uus tüdruk alustas esmaspäeval. Ta on veel lühem kui mina ja ta ei ulatu laual oleva tsentrifuugini. Kui te arvate, et ma ei naernud, siis palun jääge oma heale arvamusele minust edasi. Mul on umbes kolm-neli projekti pooleli ja ma olen üsna nukker, et ma neid lõpule ei saa viia, aga igal juhul olen ma ülimalt rahul, et ma siin sain töötada.

Ajoooooo!

Kui näeme, siis räägime!

Magical sunburns

Heipa hei,

3 nädala pausi põhjus pole olnud see, et mul oleks koguaeg palju teha olnud, aga midagi nii märkimisväärset pole juhtunud. 
Paar nädalat tagasi käisime jõe ääres grillimas. Ma olen hakanud ühekordseid grille rohkem hindama. Mind poodlema ei võetud, sest ma käisin postkontoris oma sünnipäevakingil järgi. Koju jõudes võtsime asjad ja asusime pikale 15 minutilisele teekonnale. Kohale jõudes selgus, et šoplejad/pakkijad unustasid võtta kahvlid, salati ja kastme laadseid tooteid. Salat ei ununenud mitte koju vaid täitsa poodi, sest üks isik sööb värskeid asju ainult smuuti kujul. Grillida oli tore, ainus nukker asi oli pärast koju tulek, sest mul oli tunne, et mu põis pole kunagi nii täis olnud ja iga samm oli reaalne piin.
Samal ajal kui meie grillisime toimus jõel sõudmise võistlus. Ma ei tea, mis tasemel see oli, aga kõigepealt olid mehed 1, siis naised 1, mehed 2 ja naised 2 (me ei näinud või neid ei olnud). Kuna jõgi pole siin piisavalt sirge ja lai, siis ei toimu võistlus mitte nii, et kõk alustavad samalt joonelt ja kes teise joone esimesena ületab on võitja, vaid alustatakse juba järjekorras, mis on määratud eelnevate tulemuste põhjal ja võistlus kestab mitmel järejstikusel päeval. Kui sõudmiseks läheb ja keegi teine sulle otsa põrkab, siis on sinu jaoks võistlus läbi ning järgmine päev alustad sa järjekorras koht tagapool. Kui sa ise kellelegi otsa sõidad, siis on ka võistlus läbi, aga järgmine päev alustad koha võrra eespool. Ma ei ole täpselt kindel, miks on parem otsa sõita kellelegi, mitte mööda sõita, aga ilmselt see on siis eelmiste tulemuste põhjal, et sa ideeliselt ei ole võimeline neist mööda sõitma. Meeste võistlusel me ikka nägime midagi, kui mitte konkeetselt kokkupõrget, siis seda, kuidas peale põrget nad jõe äärde parkisid. Naised olid kõik iseseivad ja sõudsid suurte vahedega. 

Sain ühe päriselt kätte

BBQ master

Ilusam pilt oli FBs, alguses poisid naersid, sest Willil on peaaegu alati pildil kuri nägu, aga siis nad nägid, et ma ka ei olnud õnnelik, et minust hamstripilt tehti

Tollel laupäeval läksime Williga Granchesteri uuesti, sest seal on jõgi natuke puhtam. Piknikuks vajaliku võtsime kaasa ning hängisime jõe ääres koos hunniku teiste inimeste ja lehmadega. Nägin kuidas lehmad on ikka karjaloomad. Alguses olid kõik mäe otsas ja liikusid järjest jõe poole. Mingi hetk ütles üks lehm midagi, siis järgmine kordas ja kolmas ka ja kõik liikusid läbi värava järgmisele karjamaale. See oli täiega lahe minusuguse linnalapse jaoks. Hiljem kolisime ümber ja leidsime koha, kus sai vette ka minna. Põhi ise ei olnudki väga hull, aga suhteliselt palju veetaimi oli, mis ei olnud nii nauditavad. Pikniku asjad ei hõlmanud endas päiksekreemi, seega sain täitsa arvestatava päiksepõletuse. 

Pühapäeval lõpetasin oma Fitzwilliami külastuse. Teisel korrusel ol rohkem tuttavaid nimesid ja minu meelest põnevam. Sain aru, et ma vaatasin kogu näitust tagurpidi, oleksin pidanud alustama selle saaliga, millega lõpetasin. Või vähemalt selle saali number oli 1. Aga tegelikult on maja ise palju lahedam kui näitusel olevad asjad. Googeldage ja nautige.

Teisipäeval käisime pubis, mis on jõe ääres. Ma tunnen, et Tartu ei ole üldse oma jõe potentsiaali kasutanud. Seest võtsime joogid ja istusime jõe ääres, lootes, et mõni puntija vette kukkub. Me jõudsime liiga hilja vist, keegi ei kukkunud. 

Tegemist on populaarse  kohaga nagu te parkimisest võite järeldada

Wake up sheeple!

Kolmapäeval läksime niisama jõe äärde, kuid eelmisest nädalast olime õppinud, et ei ole mõtet nii kaugele minna, et tagasitulek liiga piinarikas ei oleks. Sõime Eestist saadetud porgandikrõpsu, maiuspala komme ja suitsutatud mandleid. Maiuspala kommid on ainsad eesti kommid, mis neile maitsenud on. Väga nõudlikud sööjad.

Reedel külastasime Shakespeare festivali. Vaatasime "Tormi" ehk "The tempest". Ma küll ei saanud aru umbes 20% ajast, mis nad rääkisid, aga sisu jõudis kohale. Ma ei ole lugenud seda, niiet ma ei tea, kas tegemist ongi natuke lihtsama looga või oli see etendus lihtsustatud, aga minu puhul on tegemist sarimagajaga teatris, aga seekord ei tulnud küll uni ja igav ei hakanud. Tegemist oli väliteatriga, lava ees oli mitu meetrit ruumi, kus inimesed istusid murul (enamus pidasid pikniku) ja siis oli paar rida toole vanematele esteetidele. Üks näitlejatepaar nautis ilmselgelt väga seda pikniku, sest nad käisid publiku seas, võtsid neilt süüa ja juua. Ühtede üle tegid nalja ka, et neil olid taldrikud, kahvlid ja noad kaasas. Üks lavaelement oli käru, selline nagu loomaaias saad rentida või mõned inimesed kasutavad ilmselt ka aiatöödeks või millekski asjalikuks. Kaks tüdrukut istusid selle peal ja kutt pidi lavalt minema vedama selle, aga ta ei jaksanud. See oli küll naljakas, sest siis ta ütles, et tulge maha, ma ei saa vedada ja üks näitleja küsis, et kas sul jäi jakk rataste vahele, millele vedaja vastas "ei, ma ei tea, mis jakk on". Ehk mõni püsib rollis paremini kui teine. 

Nädalavahetus kulus šoppamisele, mis oli väsitav ja raske. Lõpptulemus oli üks valge kleit, mille ostsin turuplatsilt kõigi ees riideid vahetades, aga ega mul midagi häbeneda ole. Vahetasin oma neli aastat aktiivselt kasutuses olnud käekoti ka välja, sest kui selle plastmass ribid juba paistavad, siis on tal vist aeg minna loojakarja. Peamine ja kõige olulisem ost oli siiski Potteri viimane raamat, mis aitas mul pühapäeva mööda saata. Ilmselt kõige potterlikum elamus, mille ma saan siin olles, sest Potterimaa on paksult täis broneeritud, etendusele saaks kohad detsembriks kui hästi läheks ja Oxford on kaugel ja aega on jäänud väga vähe. 

Eile lugesin raamatut, kandsin kleiti ja püüdsin kinni uue päiksepõletuse. Igaksjuhuks, ega palju võimalusi pole enam. Õhtu lõpetasime jälle jõe ääres grillides, seekord sai eraldi jalgratas kaasa võetud, et kui kellegi põis järgi hakkab andma, siis on kodu 2 minuti kauguel. Sõime vaarikaid ja herneid ja oli täitsa päris suvi. Seda ma jään kindlasti igatsema, kui ma koju jõuan. 

Rääkides koju tulemisest, siis mulle anti mõista, et kui ma soovin, siis saaksin siia pikemaks jääda, aga peale mõtlemist  ja erinevate faktorite arvesse võtmist (kõik 2), siis ostsin täna lennupileti ja jõuan 31.august Tallinna. Siis algab minu "kohukesed ainult" dieet. 

Täna oli mul MacGyver moment ka, ilmselgelt olen oma vanemate laps. Kuivatusrestis oli kruvi katki ja see maja siin ei ole nagu minu kodu, kus on 20 varukruvi igale asjale, kui sa ainult natukenegi otsid. Niiet ma tegin selle ise jäätisepulgast. Ootan oma MITi vastuvõtu kirja nüüd. 

Kes ei tahaks sellise pargipingil istuda ja luiki jõllitada?

Sallivus. Siin on selline graffiti, siis loed delfist, kuidas eesti mehed kardavad burkinisid. 

Just chilin'

Et te ikka mõistaks, et lehmad on igal pool

Sayonara

Summer arrived

Heihei,

Nüüd olen vana ja viimased taksid on kõik koju ära läinud. Et seda õigesti tähistada läksime Big Weekendile, mis oli lihtsalt väike festival ühes pargis. Sellel festivalil, mis oli täiesti tasuta kõigile ja kuhu kogunes ohtralt rahvast, läksime meie Boney M pärast. Ma arvan, et keegi meist poleks nii vaimustuses olnud, kui ma ei oleks öelnud, et mu õel oli mingi teema nendega pool aastat tagasi. Kahjuks esimese loo ajal seisime me joogi järjekorras, kust ma sain ühe väga sooja gin tooniku, mis on kindlasti üks ebameeldivamaid asju, mida ma siin tarbinud olen. Kontsert oli lühike, umbes 45 minutit ja sinna mahtus umbes 6-8 lugu. Tundus, et pool aega läks esinejatel meelest, kuidas laul lõppeb, sest kuigi sisuliselt oli kõik läbi, siis ühte "river of babylon" sai koos publikuga veel 5 minutit ümiseda. See ei takistanud siiski sellest kontserdist minu Positivus olemast. Kõige lõpus oli üsna pikk ja tore ilutulestik ka ja väidetavalt pidi Cambridge ilutulestik alati hea olema.

Mitte just kõige suurem lava

Kas me üldse käisime kontsrdil, kui selfiet ei ole? 

Sealt edasi tiksusime kohalikku shootersisse mille nimi oli "The Reagal". Koht, kuhu sa lähed kas selleks, et odavalt ja kiiresti purju jääda või sellepärast, et kõik muu on juba kinni (kaasa arvatud sa ise). Me ei olnud kummalegi olukorrale lähedal, aga koht on populaarne, sest sisse saab tasuta, joogid pole kallid ja saab tantsida. Turvamehi on seal ohtralt, kõigil on traksid peal ja traksid on sellepärast, et need hoiavad kõhu peal turvakaamerat kinni. Ja nagu shootersiski, siis tasub minna oma isiklike turvameestega, kes sind intensiivsete pilkude ja rändavate käte käest päästavad.

Peale imelist nelja tundi und ja esimese kingituse avamist (pusheeni pinal <3) tuli ärgata, et minna Londonisse. Õnneks saadeti mulle Tallinnast elupäästev šampooni ja palsami komplekt, ilma milleta ma oleks poole õhemate juustega lahkunud Inglismaalt. 

Rongile jõudsime väga täpselt ja see läks väga täis. Sõit oli 45 minutit Cambridgest Kings Crossi, kus ma nägin eemalt patvormi 9 3/4. Peamiselt nägin seda seetõttu, et seal oli erakordselt pikk järjekord ja otsustasin, et kuigi minu kiri läks ilmselgelt kaduma 12 aastat tagasi, siis ma ei hakka proovima läbi seina jooksmist. 

Metrooga sõitsime kesklinna ja vaatasime enamus vaatamisväärsuseid, kuid olime piisavalt kitsid, et millegi eest ei maksnud. Seega vaateratast vaatlesin ainult maapinnalt, parlamenti ei proovinud tungida, Professor Ratiganiga Big Benis ei võidelnud ning kuninganna juveele Tower of Londonist ka ei varastanud. Õnneks Tate muuseum oli tasuta ja seal esmalt vaatasime mingit performancet, aga kahjuks oli see liiga diip meie jaoks. Kaks kutti heledates riietes hüplesid ja tantsisid ringi, kaks meest mängisid tšellot ja viiulit ning platsi keskel oli üks eksinud turist, kes seisis terve aeg paigal. Meie vaatsime 5 minutit, aga nad jaurasid seal tunde. Tate juures kõige traumeerivam asi oli see, kui umbes 15-aastane tüdruk läks ja hakkas Malevitši maali näppima.
Muuseumi külastusele järgnes food court ehk turg, mis oli nii ülerahvastatud, et mu hirm sinna ära eksida ja järgmised nädalad Londonis pappkarbis elada muutus üha realistlikumaks. Me otsustasime oma kamba kaheks jagada (meid oli 3) ning pärast otsisime üksteist väga kaua ja lõpuks saime mitusada meetrit kogu turust eemal kokku.
Enamus aega käisime jõe ääres, niiet ma olen põhimõtteliselt võimeline seda reisi kordama. Ületasime jõe Tower Bridge abil, teisel pool jõge käisime veel St. Pauli vaatamas, mis on küll väga suur, kuid seest suhteliselt tühi. Peale katedraali tahtsime veel minna ühte katusekohvikusse, et saada linnavaade, kuid peale 10 minutit järjekorras seismist ei lubatud meid üles, sest Robil olid jalas tossud, mitte kingad. Ka mul olid tennised jalas, aga need oli lillelised ja mul oli kleit. 

Kuna und oli liiga vähe, samas jalutatud oli palju, alustasime teed tagasi, et õhtul minna restorani "Bedouin".Tegemist on P-Aafrika köögiga ning toit oli tõesti hea, kuid klienditeenindus oli kohutav, seega Cambridge külastajatele ei soovita. 

Shiny happy (hungover) people

Metroo on masendav

Kuidas teenida raha, kui sa otustasid 10-aastaselt, et sa tead, mida tahad elu lõpuni teha

Tates kunsti uueks loomas

Turistikas

Poisid ei nõustunud minuga, kui ma ütesin, et väga hall linn, aga pildid ei valeta

St Paul

Trennis sain uued hüüdnimed, sest vihma sadas ja ma olin väsinud, seega ma hakkasin paremini mängima. 

Eile käisin Fitzwilliami muuseumis, mis on piisavalt suur ja ma olin taaskord piisavalt magamata, et käia ainult ühel korrusel. Õnneks on siin paljud muuseumid tasuta ja elavad annetustest, seega uuesti minek ei ole keeruline.

Ilmselt üks mu lemmikuid asju muuseumis. Tegemist on pate-de-verre tehnikga, mis on ülituus ja nii palju kui mina sellega tegelnud olen, väga raske teha

Täna algas siin suvi. Oli lõpuks ometi soe ja päike paistis, pargid olid paksult inimesi täis ja ma suutsin tunni ajaga kaela ära põletada. 

See on ühe kolledži aed. Tartu jääb häbisse, aga vähemalt pole punane TTÜ tellis

Neid oli raja kõrval igas suunas väga palju

Näkemiin

It's always cold here as well

Joujou,

Tegin täna kass Arturi kooki. Endiselt väljakutse minu jaoks, sest pool kööki oli iirist täis ja ühel sõrmel ilutseb vill mille ma sinna kõrvetasin, kui ma pidin proovima, kas see ikka maitseb hästi ja mul polnud aega jahtumisega oodata. Poest vajalikke asjade leidmine oli ka ülimalt keeruline, lõpuks ainsad iirised, mis ma leidin olidki tesco enda omad ja tesco enda asjad on nagu rimi basic ehk siis kaks korda odavamad kui muud asjad, aga kvalitet on ka veidi kehvem. Kuigi iirise sulatamisel eriti vahet ei ole. Aga maisipulgad, neid ma otsisin nii krõbinate, küpsiste, kommide, krõpsude ja lõpuks ka beebitoidu juures, sest mina ei tea, mida beebid söövad aga maisipulgad tundus nagu asi, mida on hea nämmutada. Olles alla andnud leidsin need poola letist, kust edaspidi alustan oma ostlemist, sest seal on kõik eluks vajalik (smetana).  Lisaks ostsin endale 5 paari sokke, sest ma ei tea, kuidas pesumasn töötab ja kedag polnud kodus ka, et küsida. Kassas oli üks sõbralik mees, kes ütles mulle kaks korda "Hi ma'am" ja vist lõpuks neli korda "thanks". Ma ei tea, miks tema mind tänas, aga see sobis mulle.

Jalka on endiselt tore, nüüd kui ma juba olen kaks korda käinud ja endiselt 0 korda õigeks ajaks jõudnud. Seekord ei jäänud hiljaks, sest oleksin ära eksinud, vaid maanteel oli liiklusõnnetus ja istusime ummikus 45 minutit. Ma tean seda, sest siis kui ummik oli põhimõtteliselt läbi, oli suur ekraan, mis ütles "45 minute delay". Ma ei tea, miks on vajalik ummiku lõpus öelda, et sa olid ummikus, aga siin ongi kombeks kõik sildistadaka ka siis, kui see ei ole vajaik. Näiteks igal lihavabal tootel on kirjas, et see on taimetoitlastele sobilik. Nagu näiteks jogurtil. Huvitav, kas taimetoitlane on nii keeruline olla siis, et igal pool peab olema silt peal, kas sobib või mitte? Taaskasutus ja prügi sorteerimine on samuti väga populaarne, tööl on meil siuksed prügiriiulid, kus on eraldi lahter biolagunevale, pudelid ja purgid, paber ja üldine olmeprügi. Meil kodus on ka kolm erinevat prügikasti, aga ma ei mäleta, mis mille jaoks on, seega ma pole veel prügi välja viinud. Aga ka selle kohta on pakenditel kirjas, mis osa on taaskasutatav ja mis mitte. Näites piimakokteili pudelil oli kirjas, et pudel ja kork on taaskasutatavad, kuid pudeli ümber olev kile mitte. Ma arvan, et see info pole ka otseselt tavakasutajale mõeldud, sest ma pole veel näinud, et iga plastiku tüübi jaoks oleks oma prügikast.

Reedel käisime väljas ja siin ma lasen piltidel enda eest rääkida. Aga täiega naljakas oli, selgus, et poisid ei teadnud tükk aega, mis mu nimi on, aga siis kuidagi leidsid mu ikka facebookist üles. Ja oleme ausad, mind on palju lihtsam leida, kui mehi Inglismaal, kelle nimi on William ja Robert. Eesti kohta nad ka ei ta midagi ja siis küsisid mingeid imelikke asju. Tegin neile selgeks, et meil siiski on elekter ja internet ja me oleme juba järgmisel tasemel sõnadest ja suhtluseks kasutame ainult 0 ja 1.
Nagu vanasõna internetis ütleb, siis joomine on järgmisest päevast õnne varastamine ja seetõttu oli laupäeval kolm zombiet ühes majas. Mina olin kõige õnnetum, sest hommikul kui läksin panka otsima, siis ma eksisin väga mitmel korral ära, aga kuna Cambridge on nagu Tartu, siis siin väga kaugele ei saa eksida. Kui ma lõpuks panga leidsin, siis selgus, et ma ei saa kontot avada, sest ma tulin siia ainult kohalikelt tööd varastama ja jumal tänatud brexiti eest. Või noh, ma olen liiga vähe aega siin ja pangal pole mõtet mulle kontot teha ja palka saan ma siin iidsel moel pabertšekiga. Ehk raha saan ma kunagi, kui Eestisse jõuan nende tšekkidega, seniks aga võtab SEB iga mu makse pealt 1% vahelt. Seega kui kellelgi on mulle pakkuda hea alternatiiv, kuidas ära elada, siis kuulan huviga. Tšekk on nimeline ka, seega poisid ei saa minu eest seda sisse kasseerida.

Ega mul siin praegu ei toimu midagi eriti põnevat, ma olen peale tööd suht väsinud, vaatan telekast oma kolm osa simpsoneid ja siis ongi magamise aeg enam-vähem. Me küll reedel arvasime, et peaks Londonisse minema ja Stonehenge juurde ja vb maja põlema panema, et landlordil ka põnev oleks, aga aega on selle kiire asjaga.

See pilt on tehtud umbes 10 minutilise jalutuskigu kauguselt mu kodust. Cambridge on ikka tore küla.

Ma nägin neid luiki peale seda, kui olin eelmine nädal lõpetanud kirjutamise inimesi ründavast luigest. Ma seisin aia taga 5 minutit ja kogusin julgust, enne kui neist mööda läksin. Neil oli täiesti ükskõik minust.

Olgu seal kirjas ükskõik mis, lõppude lõpuks on jalgpall igapäev teemas. Wimbeldon käib ka praegu, aga see jätab  suht külmaks. Ja augustis tuleb veel olümpia. 

See oli hea päev, kui mul poes meelde tuli, et ma olen täiskasvanud ja ma võin osta täpselt seda, mida ise tahan. Need dinosaurused olid täiega head ka, kui ma nad hapukoorde uputasin. Tesco jäätis on nagu neli korda odavam Ben&Jerrys (mis on ikka liiga kallis siin).

Gin-jito

Tequila Sunrise

Passion fruit kiss ja Moscow mule (viimane oli rõve, sorry Robi)

French Martini ja taustal on Roberti 7 ja 8 long Island Ice Tea

Pornstar Martini. Väike pits kõrval on Prosecco, mis tuli sinna sisse kallata, aga  üks mees ajas minu oma ümber peale pildi tegemist. 

Parim siider. Aitäh Uus-Meremaa!

See oli mingi kinnisvara agentuuri reklaam. Pildi tegemise hetkel ma veel ei teadnud, et ma panga kontot teha ei saa ja et see pilt nii tõene on. Aga hinnad on siin ikkaväga kõrged, Eesti minimumpalgaga ei jaksa ilmselt seda telkigi osta.

Külm on siin Ingismaal. Siis vaatan delfist pilte, kuidas Tartus uputab ja torm murrab ja itsitan. Õhtuti toon oma toast teki ja vaatan selle all telekat, sest talv. Peale viit enam meie miniatuursesse pooldžungel aeda päike ka ei paista. Kleidid võtsin kaasa, et kapis oleks riputada midagi.

Pakaa!